Ajakirjanduses pole kaua olnud olukorda, kus ajakirjanikud tunnevad ennast kuidagi väga ebakindlalt. Teisalt on täna päev, kus Juhan Peegel, meie eesti kaasaegse ajakirjanduse isa, saab 100. Mul oli õnn olla Juhan Peegli õpilane.
Juhan on inimene, kes räägib oma rahvaga ka pärast surma. Ja räägib oma õpilaste kaudu, kaasaarvatud mina. Seepärast, et tähtis ei ole sõnum, tähtsad on põhimõtted, ideoloogia. Räägime ju alati mingit tõde. Igaühel peab tõde olema. Ja praegust aega meedia ümber võibki natuke nimetada ususõjaks. Ususõjad on väga tõsised asjad, seal on tuhandete aastate jooksul miljoneid inimesi hukka saanud, sest keegi oma tõest naljalt ei taandu.
Mul on hea meel Vooremaa üle selles mõttes, et leht püsib, sest kohalikul väljaandel on oma kindel koht ja seda ei asenda miski.
Nüüd varsti enam-vähem 54 aastat tagasi ilmus nupuke Rakvere rajoonilehes Punane Täht, kus oli ära toodud minu sporditulemus. 11-aastaselt hüppasin 1.40 kõrgust ja tol ajal oli see Eesti D-klassi rekordi kordamine. Sellest oli ainult kaks rida lehes. Need olid aga minu jaoks väga tähtsad read.
Hiljem olen tegelenud sellega, et aru saada, mida siis kohalik meedia tähendab ja mis ta on praegu. Meediaprotsessid on praegu väga huvitavad. 46 aastat tagasi läksin ajakirjandust õppima ja olin praktilise ajakirjanikuna tööl umbes 20 aastat Eesti Televisioonis, hiljem programmijuht.
Võitlus usaldusväärsusele
See, mis on toimunud viimase 10–15 aasta jooksul, on pretsedenditu. Nii kiired muutused tehnilistes vahendites on muutnud arusaama asjadest. Interneti ja sotsiaalmeedia tulek ja inimesed laiutavad käsi, sest ei tea enam, kus on tõde.
Mu isa oli suur lehelugeja. Ta küsis alati, et kuidas saab lehes mitte tõde olla. Väga paljud vanemad inimesed põevadki praegu seda, et kuidas saab lehes kirjutada sellest, mis ei ole tõde.
Samal ajal vaadatakse, mis toimub sotsiaalmeedias ja anonüümsete kommentaaridega. Kui midagi suurt juhtub, mis on esimene allikas, kust te teada saate? Esimene on mobiiltelefon ja vaatate, et uudis on üleval. Aga teisena hakkate vaatama, mis päriselt juhtus. Ning see on eluküsimus. Sest toimub võitlus selle peale, mis tegelikult juhtus, ja kust te seda teada saate. Te ei usalda kõiki. Võitlus selle peale on tohutu suur.
Rikkudes ära usaldusväärsuse, on kõik läinud. Usaldusväärsuse peale käib meeletu võitlus. Ja see on asi, mis on kohaliku meedia üks kõige suuremaid plusse.
Olin sügisel kolm nädalat Ameerikas õppimas. Käisime paljudes osariikides, koolides, kohalikes lehtedes. Ameerika kultuurikontekst on teine, aga baasfilosoofilised asjad on enam-vähem sarnased. Kohalike lehtede elutugevus püsib, sest nad võitlevad selle eest, et tuua oma inimestele oma uudised. Kohalikud lehed üritavad maksimaalselt minna oma inimese juurde. Seepärast, et kohalik inimene saab olulised asjad kätte oma lehest. Lisaks saab olla uhke läbi kohaliku meedia oma inimeste üle. Ja meil on vaja kellegi üle uhke olla, meil on vaja ka oma kangelasi.
Ameerikas keskenduvad lehed väga palju kohalike elule, aga väga palju ka kohalikule ärile. Samal ajal on kõik, eelkõige trükiajakirjandus, hädas nagu meilgi. Kui 15 aastat tagasi töötas toimetuses 200 inimest, siis nüüd 80. Ja mis on iseloomulik: linna suurel meedial on meeletult vähenenud maht, mida ajakirjanikud ise toodavad. Ajakirjanikud ei lähe enam inimestega rääkima. Valdavas enamikus töötlevad nad ümber informatsiooni, mis tuleb sisse igalt poolt mujalt. Kohalikes lehtedes käiakse rohkem ja vesteldakse inimestega. Algallikast pärit informatsiooni on kohalikus meedias oluliselt rohkem kui suures meedias.
Kui inimestel on sõnum ja nad tahavad midagi öelda, siis nad küsivad, kuhu nad sellega lähevad. Vanasti oli väljaandmise võimalus defitsiit. Oli inimesi, kes ootasid neli või kuus kuud, et Rahva Hääles ilmuks nende artikkel. Praegu pole väljaandmise võimalus mingi defitsiit. Piltlikult öeldes kõik kirjutavad, keegi ei loe. Defitsiit on usaldusväärsus ja tähelepanu. Meil on suur info hulk ja kõik võitlevad meie aja eest. Aga aeg on piiratud. Kuid neid, kes tahavad mu aega saada, neid on väga palju.
Ajakirjanduses pole tõde
Mõjukuselt on kasvanud raadio tähendus. Raadio on väga hea kommunikatsioonivahend oma sõnumi edastamiseks. Ja alati soovitan kohalikku meediasse minemist. Just tänu sellele, et kohalikul meedial on ees olemas kohalik usaldusväärsus.
Ajakirjandusvabadus koosneb tegelikult kahest asjast. Kõigepealt tõe küsimus. Küsitakse, kas ajakirjanduses on tõde: muidugi ei ole. Ajakirjandus on tegelikkuse kommunikatiivne variant. Ja ajakirjanduse võimu annab see, et ajakirjanikul on õigus valida. Toimetus valib välja olulise teema viis-kuue asja seast ja sellest tehakse piltlikult öeldes lugu.
Teine võim on see, et ajakirjandusel on õigus anda või muuta tähendust. Võitlus käib variantide peale. Kes paremini võitleb, selle variant jääb peale. Just praegu ongi võitlus selle üle, et võtta õigused ära ja viia need väljapoole toimetust. Vanasti olid need parteikomitees, nüüd tahetakse kuhugi mujale viia. Tahetakse anda väljast ette, mis on teema ja tähendus, mis loole tuleb anda. See on poliitiliste jõudude suurim unistus. Need ajad on aga läbi.
Demokraatlikes riikides on suhteliselt rumal mõte valida endale vastaseks ajakirjandus. On kaks seltskonda, kellega väga võidelda ei maksa, need on ajakirjandus ja naised. Sa kaotad need võitlused igal juhul. Vene kindral Aleksandr Lebed ütles, et ajakirjandusega võidelda on sama, mis naisega kakelda. Kui kaotad, on piinlik, kui võidad, on veel piinlikum.
Praegu tunnevad ajakirjanikud ohtu ja koonduvad seepärast, et käigus on hoopis midagi muud. Üks asi, mida pannakse praegu tähele ja arvan, et ka Eestis on tehtud viimastel kuudel erakordseid vigu. Pole aru saadud, et kohalikku ajakirjandust ei ole enam olemas. Kõik ajakirjandus on rahvusvaheline.
Meil arvatakse et kuskil on mingid kurjad jõud, kes välismaalastele lugusid ette annavad. See on absurd. Praegu eksisteerib selline nähtus, mille nimi on Google translation. Eesti keeles on see veel suhteliselt kehv, aga areneb iga päevaga. Põhimõtteliselt on võimalik kõikide maailma uudiste sisu teada saada. Artiklid liiguvad ja seda enam kinni ei hoia, need otsitakse ise üles, selleks ajakirjanikud ongi.
Sümbolite sõda
Minu sügava veendumuse järgi kõik meedia platvormid, mis on üles ehitatud põhimõttel vabadus ilma vastutuseta, toovad lühikese aja jooksul vältimatult juurde kas kurjategijaid, halvasti meelestatuid inimesi või valetajaid. See on sisuliselt anonüümse kommentaariumi surm. Praegu on küll mingi plahvatus, kus mõne loo alla võib kiirelt tulla 600–800 kommentaari. Reaalsete kirjutajate arv sotsiaalmeediasse on kordi-kordi väiksem kui arvatakse. Inimeste grupp on äärmiselt pisike, kes vastastikku kraaklevad ja osa neist kommentaaridest on selgelt suunatud.
Minu soovitus, kus ennast avaldada, on alati olnud raadio, televisioon ja kohalik leht. Ja alles viimases järjekorras sotsiaalmeedia. Praegu uuritakse sotsiaalmeediat väga kõvasti. Paljud inimesed on juba ammu liiga palju enda isikust reetnud. Isikukaitse on muutunud tooteks.
Tahaksin veel tähelepanu juhtida sümbolite sõjale. Ma tean, et see on keeruline, aga midagi ei ole teha. Praegu ma ei tea, kas kaabude läbimüük on suurenenud või vähenenud, aga see on juba selge sümbol, presidendi särk on sümbol. See on väga tugev ja jõuline sõda. Inimesed annavad märke ja see näitab, et ühiskond on väga keerulises seisundis.
Raul Rebase lühendatud kõne Vooremaa arvamusliidrite hommikusöögil 17. aprillil 2019
RAUL REBANE, meediaekspert
