Kui praeguste õpilaste kunsti- ja tööõpetuse tundides tehtud tööd pakuvad äratundmisrõõmu eelkõige autoritele endile ja nende vanematele-sõpradele, siis kunsti edasi õppima läinud vilistlaste Gaidy Kesa, Eveliis Oja-Mee, Villu Plingi ja Viljar Kõivu taiesed on maiuspalaks nõudlikumalegi kunstihuvilisele.
Gaidy Kesa lõpetas Jõgeva Ühisgümnaasiumi 1997. aastal, täiendas ennast vahepeal Põltsamaa kunstikoolis ning asus 2002. aastal õppima Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maalimise ja maalingute restaureerimise erialal. Gaidylt võib näitusel näha suureformaadilist abstraktset maali “Võilillede aeg”.
Eveliis Oja ehk praeguse nimega Eveliis Meed võib Jõgeva Ühisgümnaasiumi vilistlaseks lugeda teatud reservatsioonidega, sest ta lahkus sellest koolist pärast IX klassi lõpetamist, et jätkata õpinguid Tartu Kunstigümnaasiumis. Möödunud aastal lõpetas ta nahakunsti erialal Eesti Kunstiakadeemia ning näitusel eksponeeritud fotod tutvustavadki tema akadeemia lõputööna valminud kollektsiooni “La femme en moi”. Kollektsiooni kuuluvad kalanahast ja eri tekstiilmaterjalidest valmistatud ning pitside ja kuldtikanditega kaunistatud ekstravagantsed vestid, lipsud, mansetid, lehvikud jne mängivad kuningate ja musketäride ajastu motiividega, ent on siiski täiesti tänapäevased taiesed.
Paku tuld!
Villu Plingi installatsioon “Für Elise” teeb kummarduse maailmakuulsale heliloojale Ludwig van Beethovenile. Kolmel metallist, puust ja papist klaviatuuril markeerivad mustad sõrmejäljed muusiku sõrmede liikumist Beethoveni kauni klaveripala “Für Elise” ettekandmisel. Klaviatuuri kohal oleval noodil on aga märgitud, missugust lõiku klaveripalast on just esitatud. Kuigi mõne vaataja peas assotsieeruvad mustad sõrmejäljed valgetel klahvidel võib-olla hoopis räpakusega, võib installatsiooni pidada õnnestunud katseks jäädvustada hetkelist ja tabamatut interpretatsioonikunsti ka pisut teisel moel kui helilindil või -plaadil.
Villu Plink lõpetas Jõgeva Ühisgümnaasiumi 1995. aastal. Järgnesid Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi kunstiosakond ja Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti osakond, mille Villu Plink lõpetas 2002. aastal. Praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas. Villu Plingi kodu- ja välismaised isik- ja grupinäitustel osalemised moodustavad aukartustäratava nimekirja ja tema kunstnikubiograafiasse mahub ka aasta New Yorgis maailmakuulsa kunstniku Ilja Kabakovi assistendiks olemist.
1997. aastal Jõgeva Ühisgümnaasiumi lõpetanud Viljar Kõiv on kunstihariduse omandanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis ning Pärnu Academia Non Gratas ja Eesti Kunstiakadeemia Pärnu kolled?iks olnud Academia Gratas. Jõgeva Ühisgümnaasiumi juubelinäitusel eksponeerib Viljar Kõiv kaht kolmest värviliselt litograafiast koosnevat sarja “Paku tuld” ja “Nagu isa, nõnda poeg”. “Paku tuld” kujutab autorit ennast, püstol käes. Kuna kolm eri värvi taustale trükitud autoportreed on asetatud kõrvuti, sihivad teine ja kolmas Viljar esimesele ja teisele Viljarile täpselt oimukohta. Nii et suitsule tule pakkumist eeldavast sõnalisest kujundist kasvab asi üle õõvastavaks enesehävitusmänguks. Mehenäo detaile suurelt eksponeeriv “Nagu isa, nõnda poeg” on ses suhtes leebem, aga samas veidi raskemini lahti mõtestatav.
Üllatajad
Jõgeva Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja Anne Jaama pole enda sõnul sugugi alati prognoosida osanud, et ühest või teisest tema õpilasest kunstnik võib saada. Eriti raske olevat seda ennustada poiste puhul: kui kunstnikuks saada tahtvad tüdrukud käivad tavaliselt kooli ajal usinasti kunstiringis või kunstikoolis, siis poisid tavatsevad üllatada lõpuklassis, tulles õpetajalt kunstiõppeasutuse sisseastumiseksamiteks konsultatsiooni või vanu töid küsima. Villu ja Viljar olid just sellised üllatajad.
Vilistlaste eriilmeliste tööde ühele näitusele ülespanek, samuti praeguste õpilaste kunsti- ja käsitööde vilistlaste väljapanekuga kooskõlla viimine oli Anne Jaama sõnul paras pähkel, ent kuna ruume on kaks, polnud asi siiski lootusetu. Praeguste õpilaste kunstitööde (osa neist on valminud Anne Jaama, osa Lii Kittuse juhendamisel) ülespanekul võeti kontseptsiooni aluseks Heljo Männi vahva luuletus “Mida lapsel vaja?”, kus on juttu sellest, et lapsel on vaja kodumaja, ema-isa, vendi-õdesid, sõpru, õues ringi jooksmisest tulevat head tervist jne. Värvirõõmsad pildid kodust, koolist, sõpradega suhtlemisest ja sportimisest ongi mõnusalt turvatunnet sisendavad, õpetajate Maris Prii ja Enn Pärtelpoja juhendamisel valminud käsitööd näitavad aga, et ka tänapäeva lapsed pole sündinud ilma kahe vasaku käega, vaid oskavad nii mõndagi.
RIINA MÄGI
