Tänane Vooremaa kirjutab laste vähesest liikumishuvist. On tõsi, et nutitelefoni saabumisega vähenes märgatavalt ka inimeste tahe liikuda, õues aega veeta ja näost näkku suhelda. Nüüd, mil ekraanil toimuv on põnevam kui hingeldades staadionil joosta, on vaja tegeleda tagajärgedega.
Aina enam õpilasi peavad rinda pistma ülekaalulisusega, mis tuleb kehvadest toitumisharjumustest ja vähesest liikumisest. Üha enam on see mureks ka täiskasvanutel, kes samuti sellest patust priid ei ole. Ning paraku on tegemist surnud ringiga: kui vanemad eeskuju ei anna, ei teki tühjast ka lastele liikumisharjumusi.
Vaja on kiiresti vaja lahendusi, kuidas tekkinud probleemi lahendada. Kui enam liikumisõpetuses hindeid panna ei või ning kõikvõimalikke spordialasid ei tutvustata, kuidas siis saaks noor leida midagi, mis talle südamelähedane oleks? Ei saa ju arvata, et mitte ükski liikumisvõimalus noorele peale ei lähe. Ka hindamine on noorele heaks indikaatoriks, millises füüsilises vormis ta on. Tõsi, selle asemel, et keskenduda liikumisõpetuses ainult pallimängudele või jooksmisele, oleks oma koht ka toitumisreeglite tutvustamisel, mikro- ja makrotoitainete selgitamisel ja põhitõdede selgeks tegemisel. Ainult näpuviibutamisest ja pahandamisest ei aita.
Liikumisharjumused ja oma kehaga sõbraks saamine on vajalik juba noorest põlvest, kui tahet, jaksu ja jõudu on rohkem. Siis kasvavad teadlikud täiskasvanud, kes oskavad teha paremaid valikuid ja targemaid otsuseid. Ning annavad tarkusi edasi ka oma lastele ja lastelastele. Ühtlasi pikeneb tervena elatud aastate arv ja väheneb surve riigi tervishoiupoliitikale.
