Viimasel ajal on meedias palju kõlapinda leidnud sotsiaalministeeriumis ettevalmistatav töövõime toetamise reform, mille sihtgrupp on tööealised töövõimekaoga inimesed. Kuid kes ikkagi on see töövõimetu ja kui palju see puudutab neid, kellele ei ole töövõimekadu määratud?
Töövõimet mõjutav terviseprobleem või kahjustus võib tabada igaüht meist ootamatult, näiteks õnnetusse sattudes, või ka järk-järgult, kui me oma tervise eest piisavalt hoolt ei kanna ja laseme kroonilisel haigusel süveneda.
Vaevused ja valud nõuavad ilmselgelt muudatusi harjumuspärases igapäevaelus. Tekib vajadus kõrvalise abi ja lisakulude hüvitamise järele. Nende taotlemiseks peab olema sisemist motivatsiooni.
Iga päev võib minuga midagi juhtuda: saan tähelepanematu juhi süül autolt löögi, ja mis edasi? Kaotan senise töövõime ja liigungi nimetatud reformi sihtrühma kui tööealine töövõimekaoga inimene. Võimalik, et lisaks tekkinud töövõimetusele võidakse mulle määrata ka puue.
Liikumine häiritud, mõistus alles
Kujutame nüüd ette, et olen töövõimetu, kelle igapäevaelus on oluliseks abivahendiks näiteks ratastool. Akadeemiline võimekus säilib täpselt sellisena, nagu see enne õnnetust oli, minu käed liiguvad, minu välimus on samasugune. Ainuke muutus ongi see ratastool, mille tõttu võin vajada mitmesuguseid kohandusi, aga eelkõige aktsepteerimist.
Milline see igapäevaelu nüüd on? Suure tõenäosusega ei pääse ma enam igasse hoonesse sisse, aga see pole veel kõige valusam punkt. Kõige hullem on tööandjate ja ühiskonna diskrimineeriv suhtumine. Säilinud oskusi ja võimeid ei tohiks alahinnata ja ühiskond ei tohiks erivajadusega inimese suhtes juba eos negatiivset seisukohta võtta. Aga milline on reaalsus? Reaalsus on märgistamine, valusate hinnangute andmine. Tagatipuks võib juhtuda, et hakatakse lausa eemale hoidma.
Asjatu hirm pärsib suhtlemist
Tööturule sisenemine ei ole ahvatlev, kui märkad tänaval liikudes haletsevaid, kaastundlikke või põlastavaid silmapaare. Üks nendest silmapaaridest võib ju sellelesamale tööandjale kuuluda.
“Ebavõrdne ühiskonnaliige” on valus hinnang. Kuid ei tee ratastool, kuulmisaparaat ega mis tahes muu tehniline abivahend inimest veel n-ö “ullikeseks”.
Paljuski võib tegemist olla ka kollektiivse hirmuga. Sest ühiskonnas on kujunenud välja mingid kindlad standardid, mingid kindlad profiilid, mis näitavad, kes millises funktsioonis ja millisel tasandil tegutsema peaks. Nüüd soovib keegi erivajadusega inimene seda standardit lõhkuda ja puhkeb paanika! Kuidas peab temaga käituma? Kas ta vajab erilist lähenemist? Lihtsam oleks ju pea liiva alla peita ja loota, et küll keegi teine selle “probleemiga“ tegeleb.
Hirm on selle nimi ja seda hirmu ei ole tarvis. Me peame suutma mõista, et kõikidega võib juhtuda õnnetusi, igaüks meist võib homme olla töövõimekaoga. Riik pakub tööandjatele piiratud töövõimega inimeste hõivesse kaasamiseks motivatsioonipaketti. Kahjuks ei teata nendest võimalustest palju, olgu siis üleüldise ebapiisava turunduskommunikatsiooni või pigem hirmu tõttu erivajadustega inimeste ees, mis ehk ajendab neid tavapärasest ühiskonnast eemale tõukama.
Empaatiavõimest on kasu
Keegi ei taha olla väljatõugatud. Siinkohal meenub manitsus piiblist: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Eluterves ühiskonnas peaksimegi lähtuma oma tegudes pigem sellest, et teeme teisele seda, mida soovime, et meile endilegi tehakse. Ei soovi keegi meist saada heidikuks, kes igapäevaelust eemaletõukamise tõttu koduseinte vahel motivatsioonikriisis vaevleb. Inimene jääb rahatuks, tal puudub võimalus eneseteostuseks ning maad võtab masendus ja rutiin.
Võib ainult ette kujutada, kui raske on sellises emotsionaalses seisus üleüldse toast välja tulla. Samal ajal on aga igas valdkonnas puudus tublist ja kvalifitseeritud tööjõust. Miks mitte vaadata nende inimeste poole, keda senini ei ole ehk kõige aktiivsemalt tööhõivesse kaasatud. Ehk erivajadustega inimeste poole.
Tuleme tagasi töövõime toetamise reformi juurde, mille eesmärk on moodustada terviklik töövõime süsteem, kus tööandjat võimalikult aegsasti abistatakse ja toetatakse tervisekahjustusega inimese tööl hoidmisel või talle sobiva töö leidmisel. Tegelikkuses peab igaüks meist sellesse oma panuse andma. Eelkõige peaks igaüks püüdma tervisehädasid ennetada ja hoolitseda selle eest, et haigused krooniliseks ei muutuks.
Meil eksisteerib ka üks motiveeritud kindlustusandja, Eesti Töötukassa, kes aktiveerib töövõimetoetuse saajaid, pakkudes neile tööturumeetmeid, et nad tööd leiaksid ning seeläbi taas süsteemi panustajateks muutuksid.
<font face=”Arial”>Ka tööinspektsioon panustab tööandjaid ja töötajaid toetavate skeemide loomisse. Töötajate järjekindel tervisekontroll aitab ära hoida enneaegset pensionile jäämist.
Mõttekas on vaadata ka töötukassa kodulehele ja otsida seal rubriiki “Teenused puude või pikaajalise tervisehäirega inimestele”. Küsimus on aga nii erivajadusega inimeste endi motivatsioonis kui ka tööandja soovis neid värvata. Mina isiklikult ei kujutaks ette, et tööandja teadmatuse tõttu kaoks ka minu enda initsiatiiv olla tööturul aktiivne, kuuluda kollektiivi, olla valmis uuteks eneseteostuse võimalusteks, omada piisavat sissetulekut.
Loodan siiralt, et ettevõtteid, kes on valmis erivajadustega inimesi tööle võtma, on järjest rohkem.
Aktsepteerida nii erivajaduse kui ka puudega inimesi võrdsete ja aktiivsete ühiskonnaliikmetena on nii mõnelegi empaatia proovikivi.
i
JURI TEEJÄRV, kodanik
