Oleg Rajapu, ettevõtja Vaimastverest:
“Nõmedus ja lollid autojuhid, kes peavad ennast targemaks ja tähtsamaks kui Liikluseeskiri. Uljaspead kihutavad ja saalivad ühest sõidureast teise, ei hooli nad sellest, et tema manööverdamise tõttu tuleb sul äkitselt pidurdada. Autost tuleb kõva tümps, sellest kõvast muusikast on juht juba peast segi läinud, tema kogu tähelepanu ei ole enam liiklusel ? sõidetakse nagu silmaklappidega hobune. Ülbust, jõhkrust, huligaansust ja teistega mittearvestamist kohtab mujalgi. Poliitikas ajab mind vihale üksteise pidev mustamine. Ega siis teise mustamisest saa ise valgemaks! Üldiselt olen üpris lepliku iseloomuga, mind on küllaltki raske vihale ajada.”
Aire Koller, müüja Sadukülast:
“Neid asju, mis häirivad ja vahel kohe vihale ajavad, on päris palju, kuid kõigest ei saa ega tahagi rääkida. Seda küll, et oma headest või ebameeldivatest elamustest teistele rääkimisega läheb endal kergemaks, kuid samas tean, et ega vihastamine aita olukorda parandada. Võtame või Eesti poliitika: see tekitab natuke masendust ja trotsi, eriti poliitikute sõnapidamatus. Nad võiksid ka tegelikult seda teha, mida räägivad. Ei tahagi enam sellesse eriti süveneda. Minu jaoks on häirivalt võõras, et üha vähem kohtab viisakat käitumist ja kõnepruuki. Mind õpetati küll, kuidas käituda ja viisakas olla. Nüüd on moes laste vabakasvatus, aga paistab, et paljudes kodudes on see juba liiga vabaks läinud.”
Rein Sander, väikeettevõtja Karinu külast:
“Ei tasu vihastamise peale oma närvirakke kulutada, need ju ei taastu. Viha ja tigedus ei tee kedagi kaunimaks, ainult sauna võib vihaga minna. Seepärast jääme viisakateks inimesteks ja ärme poliitikast räägime. Kui eraettevõitja peab ise vaeva nägema, et endale tööd ja raha saada, mida tal enda ja ettevõtluse ülevalpidamiseks vaja, siis miks peaksin muretsema omavalitsuse asjameeste pärast ja neile normaalse palga hääletama. Natuke nõmedana tundub praegune maania ehitada jalgrattateid. Kui vaadata näiteks Piibe maanteed, siis paljuke neid rattureid seal oma teel sõidab. Et maa- ja külaelu säiliks, tuleks esmalt muuta vähegi sõidetavaks külavaheteed, seda ka talvel, ja alles siis, kui ühiskonnas on akumuleerunud natuke rikkust, hakata ehitama jalgrattateid.”
Heino Eres, keevitaja Sadukülast:
“Poliitikute kraaklemine on nii tavaline, et selle peale ei mõista enam vihastadagi. Kui rääkida aga külaelust, siis vahel vihastavad mind noorte tembud. Vaadake, kui hullusti on uus bussipaviljon täis soditud. Kunagine meierei ja söökla on juba viis-kuus korda põlema läinud. Ega ta iseenesest lähe, ju siis kellelegi pakub süütamine lõbu, et näha, kuidas pritsimehed jälle kohale sõidavad ja kustutavad. Kõik sõidud tuleb aga meil, maksumaksjatel, kinni maksta. Töökohti meil kuigi palju ei ole, kuid mõned minust nooremad ja tööjõulised mehed ei tahagi tööd teha. Saavad valla käest väikest sotsiaalabi ja vahel, kui viitsivad, teevad ka mõne eratöö. Sellisest tasust ju mingit maksu maha ei arvestata.”
Taivo Aasmäe, bussijuht Jõgevalt:
“Tasuta töö tegemine. Kunagi tegin ühiskondlikku tööd heameelega, see oli auasi. Nüüd, tehes oma igapäevast bussijuhitööd ja võrreldes oma palka Eesti keskmisega või ametikaaslastega suuremates linnades, tuleb välja, et üle poole oma tööajast teengi tasuta tööd. Armetu palk ajab närvi mustaks. Olen 40 aastat olnud bussijuht ja rahva teenindamisega harjunud. Kuigi on märgata, et mõned inimesed on läinud viimasel ajal tigedamaks ja õelamaks, peab oskama ka nendega suhelda. Aitab huumor, sest naerev inimene ei saa vihane olla. Vihale ajavad lõhkumised ja lagastamised: lõhutakse bussiootepaviljone, soditakse ja kistakse katki istmeid. Ju siis sobivad meie koolilaste jaoks raud- või puupingid, millest jõud üle ei käi.”
Johannes Jürma, tööta tööline Võikverest:
“Kõige rohkem ajab mind vihale, et tänapäeva naised joovad. Mees võib vahel ka veidi purjus olla, sest ta pole siis nii ebameeldiv kui lakku täis naine. Ja purjus noored – nad ei oska ju juua: räuskavad, kraaklevad, ajavad pinke ja prügikaste ümber, muutuvad agressiivseks ja proovivad oma rusikaid ka vanemate inimeste kallal. Noorte ajateenistust ei tohiks lõpetada ja üksnes palgaarmeele üle minema, sest iga mees peaks kasvõi natuke aega sõjaväest läbi käima, siis nad mehistuvad. Välisriikide konfliktidesse sekkuma ei tohiks meie poisse küll saata. Mind häirib, et spordi- ja jõusaalid on tasulised. Igaüks ei jõua selle eest maksta ja nii veedavadki mõned noored oma vaba aega laaberdamisega.”
ARDI KIVIMETS
