Külastasin hiljuti oma keskmise lapse peret, kes on kolinud Tallinnast äärelinna maamajja. Minu kaks lapselast tundsid huvi, miks nende aias linnulaulu kuulda pole.
Kirjutasin neile jutu, mis nii hästi mõjus, et juba õhtul kopsiti kogu perega lauajuppidest lindude pesakast kokku.
Nende aias on nüüd mitu pesakasti ja palju lindude sädinat.
Lapselapsed palusid aga, et ma selle neile räägitud jutu ka ajalehele saadaksin. Täidangi nüüd nende palve.
Suures taluaias kasvas vana õunapuu. Igal kevadel kasvas tema okstel palju punapõskseid õunalapsi. Ometi oli puu õnnetu. Kurvastusest olid ta lehed krobelised ja kipras. Puukese viljadest kadus elujõud juba nende esimestel elukuudel. Õunalapsed potsatasid juba varakult pooltoorestena emapuult alla. Söömiseks nad ei kõlvanud ja sellepärast viidi nad kõik prügimäele. Kuidas igatsesid õunalapsed kas või kordki jõuda toasoojasse õunavaagnasse, tunda laste hellitavaid käsi, kosutada oma maitsva mahlaga nende keha!
Õnnetud õunapoisid nutsid, sest nende kõhtu vaevas valu. Rohekad õunaussid uuristasid nende sisemust, andmata unerahu ega kasvuaega.
Punapõskseid õunalapsi oleks saanud aidata iga inimlaps. Juba üksainus linnupuur oleks õunakeste elu päästnud, sest ussivingerdised on linnupere maiuspala.
Aidake päästa õunapoisid iga-aastastest vaenlastest, pange aedadesse üles lindude pesakaste!
LIIVIA EIGO
