Just sellise pealkirjaga vestlusringi juhtimiseks sain Jõgeva linnavalitsuse kultuuritöö peaspetsialistilt kutse.
Pereteemadel arutan alati hea meelega, seda enam, et nii ETV kui KUKU Raadio peale kokku on mul olnud võimalus juhtida ligi 200 saadet, mis on otseselt seotud perekonnaga.
Kas minu pere on majakas, kindlus või tagala?
Minu jaoks käivad need kolm mõistet iseenesest mõistetavalt kokku. Nii, nagu perekond on minu arust isa, ema ja laps(ed). Mõned aastad tagasi käisin ühe saate tarvis tänaval inimeste ja Toompeal riigijuhtide käest küsimas, mida perekond neile tähendab. Tänaval oldi minuga enamjaolt samal arvamusel. Poliitikute käest sain aga poliitiliselt korrektseid ja lihtsurelikele väheke segaseid vastuseid. Leibkondadest, kooslustest jne.
Seda kindlamini ennast tundsin, kui selgus, et minu vestluspartneriteks Jõgeval on koolipoiss, üliõpilane, pereisa ja vanaema.
Kui aus olla, siis polnud ma päris kindel, kuidas meie jutuajamine käima läheb. Seda enam, et saalis istus ka hulk inimesi, kes meie vestlust kuulasid.
Minu kartused osutusid aga täiesti asjatuiks, sest tegemist oli igati tegusa ja jutuka seltskonnaga.
Olen aeg-ajalt pead vaevanud küsimusega, miks me identifitseerime ennast oma töö, ameti ja saavutuste läbi, mitte aga perestaatuse läbi. Mind tutvustatakse tavaliselt kui telemeest, saatejuhti, reporterit, paarisuhte koolitajat või õhtujuhti, kõigepealt olen aga hoopis abikaasa ja kahe lapse isa. </p>
Perekond on vaieldamatult kõige tähtsam osa inimese elus
Nii, nagu ka Palamuse seltskonnal Oskar Lutsu juttudes, on enamikul meist olnud võimalus kasvada koos oma vanemate ja õdede-vendadega. Selles keskkonnas kujuneb meie esimene maailmapilt. Sulle kõige lähedasemad inimesed, kes sind kõige rohkem armastavad, aitavad sul maailma asjadest kõigepealt aru saada. Ja saadavad su loodetavasti hea pagasiga täiskasvanute ellu.
Teisalt on ju meil endil tohutult meeldiv võimalus üks väike tegelane siia ilma tuua, ta jalule aidata, talle maailma asju seletada ja siis saata ta ise tuulega rinda pistma.
Täpselt see mõte kõlas ka meie vestluse alguses, kus kohalik vanaema Airi Rütter rääkis sellest, kuidas tal on majakakiirtena meeles traditsioonid ja tavad, mida ta lapsepõlvekodus järgiti. Justkui täht, mis ise on juba kustunud, aga mille valguskiiri on veel aastasadu näha. Traditsioonid ja tavad defineerivad kohati meie kultuuri. Need on tähtsad ja peavad säilitama järjepidevuse.
Ülioluline on just järjepidevus
Selle järjepidevuse annavad aga noortele edasi vanemad või vaat et veel enamgi vanavanemad. Seda mõnusam ja pean tunnistama, et isegi üllatav oli kuulda Tartu Ülikooli esimese kursuse tudengi Liina Tamme käest, kuidas ta ootab nädalalõppu, et saaks koju ja saaks vanaema näha, kellele kõik nädala jutud ära rääkida.
Vahel tundub, et põlvkonnad eralduvad üksteisest. Vanaemad ja vanaisad lapselapsi enam ei hoia, vaid seda teeb võõras tädi lasteaias. Nende tarkus ja elukogemus jääb justkui edasi andmata, sest lapsel on vaja olla trennides, ringides, Facebook’is ja veel sajas kohas. Vanaemad, vanaisad on aga meie rahva raudvara.
Unustame väärtustada perekonda
Minu isa armastas kuulata Võssotskit. Ühes laulus kurtis muusik, et hobused, ärge kihutage nii kiiresti, ma ei jõua enam järele. Meie ajastu probleem. Me oleme tihti niivõrd hõivatud nende asjade hankimisega, mida meil ei ole, et unustame väärtustada seda, mis meil on. Näiteks perekond.
Vestlusringis oli pereisa Margus Kask, kes tundus väärtustavat Jõgeva kandi aega ja rahu. Eelkõige sellega, et armastab kodulinnas jalutada ja lihtsalt värsket õhku hingata ja tahaks kohalikele ütelda, et: meil on mõnus linn.
Teeme olemasolevat paremaks
Urbaniseerumine hävitab maaelu. Eelkõige kipuvad suurlinnadesse noored, sest väiksemates kohtades pole peale bussipeatuses “hängimse” midagi teha.
Küsisin 7. klassi õpilase Kristjan Pindi käest, mida võiks tema kodulinna juurde teha, mis puudu on.
Meie põgusa jutuajamise lõpuks mõtles Kristjan välja, mida Jõgeval vaja. Ootasin põnevusega, mida noormees ütleb, seda enam, et rahva seas istus ka linnapea.
Noormees ütles, et polegi justkui midagi juurde vaja. Keskendume pigem sellele, mis meil juba on, ja muudame seda veel paremaks.
Nii et vaatame enda ümber! Mis meil on?
Meil on pere, meil on lapsed, meil on isad ja emad, meil on vanaisad ning vanaemad, meil on inimesed, kes meid armastavad.
Meil on kõige olulisem olemas. Seda kõige olulisemat hoides ja väärtustades on tükk maad lihtsam ka kõiksugu igapäevaseid argiasju ajada.
i
HANNES HERMAKÜLA
