Järg 5. novembril ilmunud osale
1953. aasta kevadel suri Stalin, paljud õpilased ja õpetajad nutsid. Meie rõõmustasime vaikselt, saime koolist kolm vaba päeva.
Üks meie õpetajatest, Nikolai Petrovitš, oli Stalini poja Vassiliga koos õppinud ja tahtis talle kaastundetelegrammi saata, kuid sides ei võetud seda vastu. Selle peale jõi mees end täis.
Varsti pärast seda kuulutati välja amnestia kriminaalkurjategijatele.
Eksamite ajaks malaariasse
Ka meie algklasside õpetaja Anisja Kirillova mees tuli koju, ta oli sõja algul kolhoosis lamba varastamisega vahele jäänud. Temast sai kolhoosis põllubrigadir ja hiljem töötasin tema abina, arvestajana.
Oli mõistlik mees. Eks seal pidid kõik “virutama”, et ellu jääda, kuid temal ei vedanud ja jäi vahele.
1953. aasta kevad tuli suure üleujutusega ja ilm läks kiiresti soojaks. Käisime juba mais luhal päikesesoojas vees ujumas. Aga mina jäin just üleminekueksamite ajaks malaariasse ja ei jõudnud kõiki eksameid ära teha. Poolakast arst andis mulle hiniinitablette ja paranesin, kuid mitu korda tuli käia Vengerovos rajooniarsti juures, et kooli jaoks tõendit saada. Asumisele saadetud külaarsti ju ei usutud ja vereproovi tegemise ajaks olid pisikud organismist kadunud.
Sain lõpuks tõendi, pääsesin suvetööst ja mind viidi üle seitsmendasse klassi. Istuma hakkasin Kirillova Galinaga, kes oli naeruhimuline tüdruk. Õpetaja Nikolai Petrovitšile ei meeldinud, kui tüdrukud tunnis naerda lõkerdasid. Ta viskas kord Galinat klassi uksest välja, kuid keegi oli ukse haaki pannud, tüdruk lendas hooga vastu ust ja sai suure muhu otsaette.
Seitse klassi haridust käes
1954. aasta kevadel tegime 7. klassi lõpueksamid ja 20. juulil anti meile kätte lõputunnistused, kus olid küll direktori, klassijuhataja ja teiste õpetajate allkirjad, kuid puudus pitsat. Selle pärast oli hiljem Eestis veel sekeldusi.
Mul olid tunnistusel “neljad”, ainult vene keel oli “kolm”. Koidu lõpetas paremate hinnetega.
Kuni 1. septembrini karjatasin kolhoosi lüpsilehmi. Olin 150 loomaga üksi terve ööpäeva, teise ööpäeva oli karjas kalmõki poiss. Samas karjas oli ka minu ema hoole all olev lehmagrupp. Lüpsin pooleliitrisse pudelisse üht tema grupi rahulikku lehma, nii sain leiva kõrvale piima.
Öösel sai tukkuda, kuid ei tohtinud karja ärkamist maha magada, eriti kui tuul viljapõldude poolt oli. Karjal oli oma juhtlehm, kelle käitumisest kogu karja käitumine olenes.
Sügisel läksime Koiduga mõlemad Vosnessenko keskkooli 8. klassi. Koidu sai korterisse perekond Silla poole, kes oli pärit Avinurmest, mina sain Kaljustete poole. Neil oli küla servas eesruumiga muldonn.
Kaljuste Endel oli minuga üheealine. Nende isa oli põgenemisel tabatud ja vangilaagris surnud.
Sügise alguses, kui olid ilusad ilmad, meeldis mulle ikka koju Ignatjevkasse käia, aga seda maad oli 8-9 kilomeetrit ja see väsitas.
i
JAAN PEETSALU
