Järg 29. oktoobril ilmunud osale
Teises klassis eesti lapsi ei olnud, neljandas käisid Koidu Joala ja Martin Martinson Laiuselt ja mina. Meid määrati samadesse klassidesse, mis meil Eestis lõpetamata jäid, seega klassi kordama. Meie õpetaja oli Anisja Kirillova, keskealine pikka kasvu naine. Ta oli tõmmu, impulsiivne ja väga valju häälega. Me kartsime teda, ta ei teinud meile hinnaalandust, kuigi veel halvasti vene keelt oskasime. Teisest poolaastast pidime kõigis ainetes teistega võrdselt hakkama saama.
Esimesel ja teisel veerandil oli meil kolmel viis “kahte” tunnistusel. Need dokumendid pidime muide ise valmis joonistama ja hinded sisse kandma. Õpetaja pani allkirja alla, pitsatit ei olnud.
Kevadeks jäi meile tunnistusele vaid üks “kaks”, see oli etteütluste eest. Aga järelikult pidime jälle klassi kordama jääma.
Hädas luuletustega
Pidime arvukalt luuletusi pähe õppima, saamata kõigi sõnade tähendusest ja järelikult ka luuletuse sisust aru. Nii juhtus, et öeldi teadmatusest välja ka sõnu, mis tekstiga ei sobinud ja teinekord ka trükimusta ei kannatanud. Terve klass koos õpetajaga naeris end hingetuks ja tunniga oli võimatu normaalselt edasi minna.
Esimese õppeveerandi viimasel päeval ehk enne oktoobripühi jäi õpetaja millegipärast tundi hiljaks. Igavusest hakati mürama ja mõned väiksemad poisid hüppasid pikakasvulisele Martinile turjale. Et mitte kukkuda, haaras Martin kapist, mis kummuli kukkus, sisu põrandal laiali. Samal hetkel jõudis kohale ka õpetaja. Seitsmel poisil alandati käitumishinne “neljale”, Martin sai aga “kolme”, et kapist kinni haaras!
Martini ema venekeelsest tunnistusest aru ei saanud ja Martin ütles talle, et see “kolm” on joonistamise eest. Meie Koiduga pidasime suu.
Vaikimise eest matemaatika-abi
Anisja Kirillova ei soovitanud Martinil liiga vara koolimajja tulla, et siis ikka midagi juhtub. Martinil oli väga kõlav ja selge hääl. Õpetaja ütles, et kui kooli juurest Martini häält kuuleb, siis jätab või panni tulele ja kiirustab kohale.
Anisja Kirillova mullikas käis talvel lahtiselt eestlaste maja juures kartulikoori söömas. Martin oli juba ühe suve härjaga heina vedanud ja näitas mulle selle mullika seljas, kuidas ratsutada. Mina proovisin ka seda ametit harjutada, aga just siis juhtus Sonja seda nägema ja lubas õpetajale ära kaevata.
Hiljem ütles, et kui me talle matemaatika ülesandeid näitame, siis ta ei räägi ära. Nii me näitasimegi talle neid ülesandeid, kuni kevadel koolist lahti saime.
Hiljem pääses see ainuke juudi perekond kolhoosist minema.
1950./51. õppeaasta läks meil Koiduga ladusalt, luuletuste lugemisel me enam ei eksinud, etteütlus oli tunnistusel kõva “kolm”.
Nüüd oli meie klassijuhatajaks Natalja Dmitrovna. Martin enam kooli ei tulnud, läks kolhoosi tööle ja õppis traktoristiks ja autojuhiks ja hiljem õppis ka õhtukoolis.
Elasime Koiduga mõlemad eestlaste majas, pidasin teda juba oma pruudikski, aga siis ostis keegi selle maja ära ja pered läksid laiali, kes kuhu.
Paadiga kooli
1951. aasta sügisel hakkasime käima Sibirtsevo 7-klassilise kooli V klassis. Paadimees viis meid iga päev üle jõe kooli ja tõi õhtul tagasi. Üle nelja inimese ta kunagi paati ei võtnud ja kui tuulega tekkis lainetus, siis tõi meid üle jõekäärust, kus oli tuulevaikne. Meie emad loovutasid paadimehele ühe tööpäeva kuus. Talvel käisime jalgsi üle jää, sügisel ja kevadel, jää tekkimise ja lagunemise aegu puudusime mõne päeva koolist või olime Sibirtsevos kellegi pool mõned ööd.
Minu pinginaaber oli Petja Petrov. Õppimine talle ei istunud, aga muidu oli ta tore poiss. Kui Eestisse tagasi jõudsin, pidasin temaga veel aastaid kirjavahetust.
Sibirtsevo koolis oli kõige populaarsem õpetaja Nikolai Petrovits Shishkin, erukapten, rahvuselt tshuvass. Ta rääkis meile väga veenvalt ja huvitavalt bioloogiast, füüsikast ja keemiast, aga ka sõjast. Hindeks pani ta kas “viie” või “ühe”, teisi hindeid ei tarvitanud.
Nüüd, kus me vene keelt vabalt rääkisime ja kirjutasime, saime õppimisega hästi hakkama. Koidu oli klassis üks paremaid õpilasi. Mind valiti klassiorganisaatoriks, aga et mul sellised võimed täielikult puudusid, valiti teiseks poolaastaks uus poiss.
Minu ühiskondlikuks tööks oli aga ruutude järgi kirjanike portreesid suurendada. Lenini ja Stalini pilte suurendada ei lubatud, kardeti moonutusi.
Meie klassis oli 25 õpilast 11 eri rahvusest: venelasi, kalmõkke, kasahh, tatarlanna, lätlanna, sakslane, meie Koiduga, juuditar Sonja, kes nüüd omal käel matemaatikaülesandeid pidi pusima, valgevenelanna, poolatar. Suhtlemiskeeleks ja muidugi ka õppekeeleks oli vene keel. Omavahel emakeeles rääkimist peeti halvaks tooniks, aga suuri konflikte rahvuste pinnal ei olnud.
Kui pidin järgmisel sügisel minema VI klassi, öeldi koolis, et ruumipuuduse tõttu ei võeta enam 16-aastasi ja vanemaid. Isegi kolhoosi esimehe tütar pidi hakkama Vengerovos koolis käima.
Mina läksin traktoribrigaadi tööle, hakkasin härjaga vett vedama.
Pimedatel sügisõhtutel oli hirm üksi härja seljas paar kilomeetrit läbi metsa koju tulla.
Julgeoleku korraldusel kooli tagasi
Tööl käisin poolteist kuud, siis tuli kolhoosi käskjalg, kes ütles, et pean järgmisel hommikul koos õpikutega külanõukokku minema.
Külanõukogu esimees viis mind kooli direktori juurde, kes paigutas mind tüdrukute juurde pinki kolmandaks istuma. Kui keegi puudus, siis istusin tema kohal ja kevade poole, kui keegi koolist ära jäi, sain oma koha.
Kooli direktor minusse küll hästi ei suhtunud, aga midagi halvasti öelda ka ei söandanud. Selgus, et üks noor julgegolekutöötaja, ilmselt algaja, oli käinud eestlaste peredes kontrollimas, kuidas elatakse ja kas kaebusi on. Mind ega õde polnud kodus, aga ema oli talle oma puu-venekeeles rääkinud, et mul ei lubata enam õppida. Too mees oligi ilmselt teatanud, kuhu vaja. Kolhoosi esimees küsis minu käest, kuidas mind kooli võeti, ja ma rääkisin, kuidas asi oli.
“Isakese” surm
1953. aasta kevadel suri Stalin, paljud õpilased ja õpetajad nutsid. Meie rõõmustasime vaikselt, saime koolist kolm vaba päeva.
Üks meie õpetajatest, Nikolai Petrovitš, oli Stalini poja Vassiliga koos õppinud ja tahtis talle kaastundetelegrammi saata, kuid sides ei võetud seda vastu. Selle peale jõi mees end täis.
Varsti pärast seda kuulutati välja amnestia kriminaalkurjategijatele.
Ka meie algklasside õpetaja Anisja Kirillova mees tuli koju, ta oli sõja algul kolhoosis lamba varastamisega vahele jäänud. Temast sai kolhoosis põllubrigadir ja hiljem töötasin tema abina, arvestajana.
Oli mõistlik mees. Eks seal pidid kõik “virutama”, et ellu jääda, kuid temal ei vedanud ja jäi vahele.
1953. aasta kevad tuli suure üleujutusega ja ilm läks kiiresti soojaks. Käisime juba mais luhal päikesesoojas vees ujumas. Aga mina jäin just üleminekueksamite ajaks malaariasse ja ei jõudnud kõiki eksameid ära teha. Poolakast arst andis mulle hiniinitablette ja paranesin, kuid mitu korda tuli käia Vengerovos rajooniarsti juures, et kooli jaoks tõendit saada. Asumisele saadetud külaarsti ju ei usutud ja vereproovi tegemise ajaks olid pisikud organismist kadunud.
Sain lõpuks tõendi, pääsesin suvetööst ja mind viidi üle seitsmendasse klassi. Istuma hakkasin Kirillova Galinaga, kes oli naeruhimuline tüdruk.Õpetaja Nikolai Petrovitšile ei meeldinud, kui tüdrukud tunnis naerda lõkerdasid. Ta viskas kord Galinat klassi uksest välja, kuid keegi oli ukse haaki pannud, tüdruk lendas hooga vastu ust ja sai suure muhu otsaette.
i
JAAN PEETSALU
