Järg 8. oktoobril ilmunud osale
1949. aasta oktoobripühadeks hakkasid lootused kodumaale pääseda hajuma. Lumi oli maha tulnud. Juhutööde eest maksti vähe, aga talv tuli üle elada.
Ojaste Ella jutust, kes poegadelt kirju sai, saime teada, et elu Eestimaa metsades ei ole meelakkumine.
Farmitöö eest diplom ja preemia
Meie ema, tookord 46 aastane, otsustas minna farmi lüpsjaks. 12 lehma tuli 2-3 korda päevas käsitsi lüpsta. Nii toimisid mitmed naised. Mindi just laste pärast, sest laudas arvestati rohkem tööpäevi ja sai ka salaja piima koju tuua. Aasta läbi toodi iga päev 1-
Lüpsi ajal võeti kott piima täis ja peideti lehma sõime. Enne kojuminekut seoti see kahe jala vahele, nii et nöör oli ümber kõhu. Pea igaüks meie naistest jäi selle aja jooksul ülemusele vahele ka, aga altkäemaks aitas, nii et asjale ametlikku käiku ei antud. Selle eest oleks võidud mõista mitu aastat sunnitöövanglat. Ülemus oli Borissov, sõja läbi teinud mees.
Hiljem muretseti ka oma majapidamistesse lehmad, aga sisse harjunud näppamiskombest ei loobutud.
Vahemärkusena olgu öeldud, et külla tuli sõjast tagasi veel mitu meest, nende hulgas vanem mees Jegorov, kes oli isegi Eestisse sattunud ja teadis seal rääkida, kui hästi eestlased oma kodumaal on elanud. See tõstis meie väärtust kohalike silmis. Enamik selle küla pereisasid jäigi sõtta.
Selle piima “virutamisega” tekkis naistel omapärane oskus ja refleks jälgida ümberringi toimuvat vaid silmadega, pead pööramata. Avastasin selle oma ema juures, kui kolhoosi üldkoosolekul käisime. Sinna tuli muide kindlasti minna, sest muidu arvestati üks normipäev maha!
Taskutega toodi farmist koju ka jõusööta, mis oli tehtud päevalilleseemnetest ja kõlbas süüa.
Suvel olid lehmad ööpäev ringi karjamaal. 1954./55. aasta talvel sai ema diplomi selle eest, et oli kuue kuuga lüpsnud ühe lehma kohta välja
Normipäevade tasu sõltus viljasaagist
Asenduslüpsjaid farmis ei olnud. Kui keegi haigeks jäi või hommikul sisse magas, lüpsid teised ka tema grupi lehmad ja said piima oma arvele. Selle eest arvestati normipäevi, nende eest tasumine sõltus aga sügisesest viljasaagist.
Pärast aastavahetust tehti ka rahaline kokkuvõte. Need olid praktiliselt kopikad ja paljud jäid veel kolhoosile võlgu.
Suviti pidid lüpsjad käsitsi väikestelt heinamaadelt siloks rohtu niitma ja muidki töid tegema. Talvel oli lüpside vaheline aeg vaba. Ühel suvel viidi osa lüpsikarja koos lüpsjatega paariks kuuks kaugemale suvelaagrisse.
Karjak vedas lautadesse heina ja silo ning sõitis koormaga üle kaalu. Ka mina olin ühe talve heinalaos kaalujaks ja kevadeks tuli vahe sisse minu kahjuks. Pahandust selle pärast siiski ei tulnud. Karjak vedas ka sõnniku laudast välja ja käis lehmadega jõe ääres joogikohas.
1952./53. aasta talvel oli vasikalaudas tulekahju ja mitu vasikat sai hukka. Selle eest mõisteti seal valves olnud Ella Ojastele kolm aastat vangilaagrit, kuid poolel teel laagrisse oli amnestia välja kuulutatud ja ta lubati kolhoosi tagasi.
Piima andsid lehmad vähe. Jahu neile ei antud, talvel said vahel jõusööta. Loomad olid kõhnavõitu ja karvased. Loomaarsti ma seal ei kohanud.
On säilinud emale antud diplom piimatootlikkuse tõstmise eest. Seal on kirjas, et ta sai 1955./56. majandusaastal ühe lehma kohta keskmiselt
Lambad maksevahendiks
Kui hobusetallis sõnnik kõrgeks tõusis, ehitati see teise kohta ümber ja pandi sõnnik põlema. See suitses siis talv läbi, kuni kevadel sulavesi kustutas.
Kolhoosis lambaid ei peetud, kuid eramajapidamistes olid mõned lambad ja kitsed. Et raha eriti ei liikunud, kasutati lammast ka maksevahendina. Näiteks pidi üks pere kolmest lambast loobuma selle eest, et perepoeg ühe tüdruku vägistas.
Isiklikud lehmad käisid ühiskarjas, iga lehmaomanik loovutas karjusele ühe tööpäeva kuus.
1950. aastal hakati kolhoosis ka kanu kasvatama. Kanala ehitati küla aedade taha ja sinna said eluruumid ka mõned eestlased. Puusepa mammi, kelle Sepa talus oli ka kanala olnud, hakkas linde talitama. Mind saadeti appi, pidin päeval tibusid kullide eest kaitsma, õhtul aga aitama kotiga kinni püüda, et ööseks hoonesse sisse viia. Vahel juhtusin kogemata koti sopi peale astuma! Kanadele toodi söögiks rukkiteri, aga nagu nad neid sõid, nii hakkasid üksteise otsa kobarasse kogunema ja tallasid alumisi surnuks. Puusepa mammi arvas, et ehk olid terad puhitud.
Kes teab, palju kolhoos neist kanadest kasu sai, aga talitajatele oli neist kasu küll.
Arvukalt metsloomi ja linde
Metsloomadest nägime talvel hunte liikumas, räägiti ka, et nad olevat üksikuid jalakäijaid kimbutanud. Karusid ei olnud, küll aga põtru ja jäneseid. Palju oli tetri, kes talvel kasepungi sõid ja lumes ööbisid. Jahimehi külas ei olnud, püssid olid sõja ajal peredest, kus mehed surma said, ära korjatud. Kaks venda, koolipoisid, püüdsid talvel tetri ja jäneseid silmustega, aga nende tegevusse suhtusid teised halvustavalt.
Palju pesitses seal metsparte, kevadel oli kuulda kägu ja kuldnokka, aga ööbikut ei olnud.
Kevadise suurvee ajal käisid mõned vanamehed jõeäärsetest ojadest ja soppidest kala püüdmas. Neil oli vee äärde minnes paat vankril ja lehm vankri ees. Neilt sai kala osta, aga soola puudusel tuli seda kuivatada. Käisin ka ise mõned korrad õngega jõe ääres ja ikka sain ka midagi.
i
JAAN PEETSALU
