Siis aga kuulsin Esku-tragöödiast ja jäin mõtlema, et kui niisugused asjad juhtuvad, on meiega midagi väga tõsist lahti.
Aasta 2006 jääb mulle meelde sellega, et õppisin tundma Jõgevat. Alustades maikuus oma esimesi intervjuusid siinsete inimestega, kogesin kohe, et nad on lahked ja lahtised. Ette tuli ka võõristust ja ettevaatlikkust, sest täitsa tundmatut inimest esimesest pilgust usaldada julgevad vähesed. Täna ei saa ma enam ütelda, et olen siin täiesti võõras ega tunne kedagi. Ja ma ei tea enam, kas see oli hea või halb, et alguses seda olin,aga kogemusena oli see ääretult huvitav.
Avastasin Ameerika
Ma olen alati arvanud, et igal pool Eestis on Eesti, kuid siin, Jõgevamaal, mis administratiivse üksusena minu teadvuses eksisteerib küll pigem tingliku tähendusena, sest ajalooliselt on ju tegemist ikkagi tükikestega Tartu-, Viru- ja Viljandimaast, olen seda Eestit enda jaoks aina juurde avastanud.
Minu kontaktid Jõgeva ja teda ümbritsevate paikadega on toiminud ikka läbi inimeste. Ja siin, Jõgevamaal, olen mina, mulgina Tallinnas sündinu, avastanud enda jaoks tõelise Ameerika: selle, et ka venelased võivad olla inimesed ja nendega saab elada kõrvuti ja koos ilma konfliktideta rahvuslikul pinnal.
See on Jõgevamaa Nokia, mida tasuks müüa teistele maakondadele, eriti aga konfliktirohkele pealinnale.
Minust ei saa iialgi jõgevlast (nagu Marokot ei võeta kunagi Euroopa Liitu) ? selleks on mu juured liiga sügaval kinni mu Viljandi mullas, aga mulle meeldivad tõesti väga siinsed inimesed.
Eriti tänulik olen ma “Vooremaa? rahvale, sest koos nii toredate inimestega täiesti pingevabas õhkkonnas töötada on lausa lust.
Hundiseaduste Eesti
Kõik olekski korras ja seda aastat kokku võtva mõtiskluse oleks saanud lõpetada idüllina. Kui poleks Esku külas juhtunut.
Nagu näha arvukatest netikommentaaridest, teadsid kohalikud küll, missugune ohtlik mees nende hulgas elas. Võib-olla oleks talle tulnud anda õigel ajal abi? Ei tea, sest ei tunne. Tean vaid, et elame hundiseaduste Eestis, kus kaitsta tuleb ennast ise, sest lisaks sellele, et meie tervishoid on alarahastatud, on seda ka korrakaitse.
Kodanikul puudub igasugune turvatunne ja meie tulevikuga mängitakse ruletti. Olen tõsiselt mures meie kõikide laste pärast, kes vääriksid võimalust normaalselt elada. Eesti ühiskond aga pole veel nii kaugele arenenud, et väärtustaks inimest.
JAANIKA KRESSA
