Tunne, et midagi on teisiti, algas ühel ilusal pühapäeval märtsi keskel.
See oli rohkem tunne, kui mingid sümptomid. Nagu midagi võõrast oleks minu sees mööda veresooni ringi liikunud. Tähelepanu ma sellele alguses väga ei pööranud. Tunne süvenes. Siis hakkas tõusma palavik, aga mitte palju. Viirused on kohal, käis peast läbi. Kuum tee ja koduse apteegi ülevaatus olid minu selle päeva toimetamised. Ikkagi pühapäev.
Esmaspäeval olid haigusnähud süvenenud. Peavalu, lihasvalu, palavik – olin haige. Koroonat endal ei kahtlustanud, sest kokkupuuteid nakatunutega mul polnud. Kuid siiski andis sisetunne tugeva käsu jätta ennast karantiini. Olen siiani selle otsuse üle väga õnnelik. Ja soovitan kõigil usaldada ennast ja oma sisetunnet.
Edasi algas minu elus üks kummalisemaid aegu. Nõrkus, pidev palavik ja toimetad midagi ära ja jälle voodisse.
Minu esimene koroonatest paar nädalat hiljem osutus negatiivseks. See oli kergendus, aga enesetunne halvenes ja sümptomid süvenesid. Lisandus korralik köha. Ära kadus lõhnataju ja maitsemeel, aga see võis tuleneda ka antibiootikumikuurist. Sain kopsupõletiku.
Ilmad olid imeilusad, aga mina olin toas ja tihti voodis. Magasin oma elus lihtsalt maha nii mõnedki päevad. Õnneks karantiini pidada oli imelihtne. Minu pere, naabrid ja sõbrad olid nii mõistlikud, et järgisid reegleid. Aga abi oli olemas. Toit toodi ukse taha ja abi oli telefonikõne kaugusel. Sellisel ajal üksi hakkama ei saa. Toetuge teistele ja ärge häbenege abi küsida.
Aprillis tehtud teine koroonatest oli positiivne. Sügaval sisimas ma olin seda algusest peale teadnud ja just sellel põhjusel, et midagi sellist ma polnud mitte kunagi oma pika eluaja jooksul tundnud – see nõrkustunne. Koroonaviirus hiilis ligi salamisi ja väsitas ikka väga ära. Aga karta pole vaja. Tuleb jääda positiivseks ja mitte sattuda paanikasse. Kevad ja suvi tõid parema tuju ja ka viiruse taandumise.
Tänan südamest oma perearsti ja pereõde, sest ilma nende abita ma poleks seda kadalippu läbi teinud. Nad olid minu jaoks kogu aeg olemas nii nõu kui jõuga. Arstidel on praegu väga raske, aga vastutusrikas aeg. Ühelt poolt tuleb järgida juhiseid, vältida kokkupuudet ja samas on see amet, mis diagnoosipanekul vajab patsiendi isiklikku kohalolekut. Kutsun kõiki üles arstidele kiitust avaldama.
Olen paranemas. Aga tundub, et see võtab kaua aega, et kogu energia jälle tagasi saada. Jõuvarud ei ole taastunud siiani. Oma kogemusele toetudes soovitan praegusel ajal hoiduda nakatumisest ja selleks hoidke teiste inimestega distantsi ja ärge kogunege just siseruumidesse. Pidage pikivahet ja peske käsi ning jälgige, et keegi haigena tööle ei läheks.
ULVI TAMM, ajakirjanik
