Kui pühapäeval läks kulutulena liikuma teemaviide „Kõigi Eesti“, täitus sotsiaalmeedia hetkega mustvalgete fotode ning valgete südametega. Kui esialgu tundus, et tegemist võiks olla toetusega Tallinnas verbaalse rünnaku alla sattunud pearabile, siis tegelikult oli kõige taga hoopis midagi muud.
Liikumise korraldusgrupi meeskond on muljetavaldav: on näitlejaid, ühiskonnategelasi, ettevõtjaid ja kirjanikke. Sõna läks levima kiiremini kui ilmselt arvata osati: minutite, lausa tundidega, võttis teemaviide tuld ning sotsiaalmeedia kihas. Sellega tulid kaasa ka noored, kes rääkisid, millist Eestit nad tahavad.
Kuid praeguses poliitilises segaduses nähakse kõike vastupropaganda ning lausa vihakõnena. Südamed ja mustvalged pildid said hoopis mingites gruppides vihakõne sümboliks, mis just kui eitavad 100 000 inimese tahet. Ehk nende inimeste tahet, kes sooviksid tuleval neljal aastal näha EKRE liikmeid koalitsioonis, mitte opositsioonis.
Ning nagu ikka, leidub igale reaktsioonile ka vastureaktsioon. Ei pidanudki kaua ootama, kui sündis uue teemaviitena „Eestlaste Eesti“, mis deklareerib, et kõigi Eesti pole mitte kellegi Eesti. Et eestlus on rohkem kui pelgalt tunne, meeleolu või üks paljudest identiteetidest. Et Eesti tähendab kodumaad, ühist kultuuri, keelt, päritolu ja selle nimel valatud verd. Ning „Kõigi Eesti“ on üks paljudest vormidest, kuidas ühiskonda segadusse ajada ja paanikat külvata.
Hirmutamine soovitud tulemuse saamiseks
Aga vaatame korraks poliitilisest elust mööda. Viimaste aastatega on meie kui rahva sisse tekkinud nii palju viha, kurjust ja kadedust, mille sarnast pole kunagi varem olnud. Hirm tuleviku ees on nii mõnedki sundinud ka teisi hirmutama, sest tundub, et koos karta oleks just kui kindlam. Selle tulemusena tekkis grupp, kelle peamiseks taktikaks oligi hirmutamine ja sellega manipuleerimine seni, kuni soovitud tulemus saavutati.
Kui esmaspäeval peame märtsiküüditamise 70. aastapäeva, tunduvad praegused sündmused eriti õõvastavad. Oleme oma rahvas leidnud selle tumeda poole, mida meie esivanemad aastaid kartma pidid ja mis on jätnud kogu rahvasse ja meie ajalukku sügava jälje.
Ent nii vihates kaua ei saa. Vihast õhkav ühiskond ei pea vastu, sest kurjus on ennast hävitav emotsioon, mis ei saa meid parema tuleviku suunas viia. Me hävitame iseennast seni, kuni enam pole, mida hävitada. Ning selle kõige valguses kõlavadki „Kõigi Eesti“ südamete ja piltide alla kirjutatu just kui võõralt. Ja kui vaatame kõrvale poliitilisest kemplusest, pole „Kõigi Eesti“ teemaviite alla postitatu muu kui katse inimlikkust taastada. Sest soovitakse armastavat, ühtset ja toetavat kogukonda. Soovitakse armastavat, toetavat ja sõbralikku kaasmaalast, kes vaataks mööda kellegi nahavärvist, soost ning seksuaalsest orientatsioonist. Soovitakse Inimesi enda ümber. Soovitakse lõppu pidevale ärapanemisele, halvasti ütlemisele, solvamisele ja sõimlemisele.
Ennast saab parandada ilma kampaaniata
Samal ajal kui küsitakse, millises Eestis me elada soovime, ei mõtle keegi, et elu ei pea raskeks tegema, sest me ei ela tammsaarelikus „Tõe ja õiguse“ maailmas. Kui annaksime Eestile ja endile võimaluse, siis ei tuleks teha roppumoodi tööd, et veidikenegi armastust saada. Kui loobuksime oma tõe ja oma õiguse pidevast tagaajamisest, saaksime aru, et saab ka teisiti.
Olgugi et valged südamed ei saa ega peagi tooma parandusi ühiskonda, võiks need panna mõtlema ning enda sisse vaatama. Tegema seda, mida võib-olla tihtipeale ei julgegi: iseenda mõtete ja tunnetega üksi jääda, enese sisse päriselt ja sügavalt vaadata. Ja mõtlema, kas ja millist kodu me päriselt tahame ja millistest laipadest (kui üldse) üle peab minema.
Ainus, kes meid aidata saab, oleme meie ise: kui otsustame teha lõpu kurjusele enda sees, annab see jõudu lõpetada pidev kurjus ka ühiskonnas. Kui me otsustame, et loobume vihkamisest ja enese vaiksest hävitamisest, anname võimaluse ka Eestile, kaaskodanikele, opositsioonile ja koalitsioonile. Mitte kunagi varem pole me vajanud nii väga riiki, kes astuks edasi kindlalt, oleks kaasav, võimalusterohke ja vastutulelik. Meile kõigile.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
