Enneaegu pärale jõudnud ja siis pikemaks ajaks deserteerinud suveilm on tagasi, peredele puhkamiseks rajatud Vudila mängumaal Tabivere vallas Kaiaveres sulistatakse, hüpatakse, rallitakse ja kilgatakse taas täiel rinnal.
Möödunud nädala teisipäeval oli päike eriti soe ja taevas linaõite karva. Piletimüüjatel, kes lõuna paiku terve meeskonnaga ametis olid, et kõik külastajad oma randmepaela võimalikult kärmelt kätte saaksid, oli siiski mahti pärijale vastata, et rahvast on mängumaal juba üle tuhande.
Ruumi kõigile küllalt
Esmakordne uudistaja võis rõõmuga nentida, et rahvarohke koha miinust ehk liigset küünarnukitunnet polnud: territoorium on piisavalt suur ja meelelahutusvõimalusi tõepoolest igale maitsele.
Basseinid, liumäed ja -toru olid ilmale vastavalt kõige „kuumemad” kohad, kuid lustijaid jätkus ka ATV-de ja elektriautode rooli taha, kiikedele ja alalhoidliku täiskasvanu jaoks pisut hirmutavale atraktsioonile, millel nimeks Sky-jump, maakeeli siis taevassehüpe?
Keskpäevapäike on teatavasti väsitav, sestap polnud tühjad ka mängutoad. Ja kuni lapsevanemad toidujärjekorras seisid, askeldasid nende pisemat mõõtu võsukesed samas ruumis sisse seatud mängunurgas.
Tõepoolest, vähemalt tuhat last ja täiskasvanut väikese küla suurusel puhkealal ja ei ühtki nurinat, nutujoru ega pahandavat või korrale kutsuvat häält?! Igast Eestimaa kandist kokku sõitnud pered olid moodustanud rahumeelselt toimiva kogukonna.
Järve suunas rühkijale jäi silma torusaun. Vaat see on midagi suurtele, eriti kui ilm viluvõitu! Samas läheduses leotas forellihimuline basseini ääres ussikest. „Oh, need kalad on kõva hommikueine saanud, ei tee seda konksu otsa aetud sööta märkamagi,” avaldas üks kiibitseja naljaga pooleks arvamust. No mine tea, mine tea, ehk näkkas…
Päev läheb täie ette
Järve lähedal puude all olid end mõnusalt sisse seadnud emmed titevankritega: muusikast ja kilkamisest kaugemal oli hea rahulik siestat pidada. Samas pakkus abivalmis teenindajapiiga lõbusõiduks paati või vesijalgratast ja nende juurde vaieldamatult kuuluvaid päästeveste.
Parasjagu paadisõidult tagasi jõudnud vanaisa, 5-6-aastane põnn seltsiks, oli nõus ka veidi muljeid jagama. „Me käime siin juba teist suve, oleme Tartust. No väga sageli muidugi ei tule, aga ikka mitu korda suve jooksul. Lapselaps tuleb pikemaks ajaks Rootsist siia, aga me elame Annelinnas ja suvekodu paraku pole. Mida poisiga seal suure maja hoovis ette võtta? Käime muidugi ka metsas seenel-marjal, siin-seal ujumas, tuttavatel suvilaomanikel külas, aga Vudilas veedad rõõmsalt ja sõltumatult terve päeva. Kui batuutidest-kiikedest, ATV-dest ja muust rahutumast värgist isu täis, käime vahepeal loomi vaatamas, hobusega sõitmas või järve peal, nagu just praegu olime. Süüa-juua on ka vahepeal vaja ja nii see aeg kulub. Siin saab ise ka piknikku pidada, kui tahtmist on, grilliahjudki olemas. Tartus ei ole ammuilma enam lõbustusparkigi, ma mõtlen sellist statsionaarset, nagu vanasti Tähtveres oli. Ma ei tea ühtegi nii head kohta, ma usun, et siia käib peresid ikka lausa kaugelt,” rääkis mees, lisades veel, et kui asja rahalisest küljest kaaluda, siis kuluvad need eurod ka linnas suvitades üsna kergesti: kohvikukülastus siin, jäätis ja limonaad seal…
Basseini ääres jalutanud ja sulistavat kümneaastast piigat valvanud vanaema kurtis aga igavust, sest meelelahutus olevat eelkõige lastele mõeldud. Ilmselgelt patujutt, sest keegi ei keela ka täiskasvanuil sealsamas basseinis sulistada, vesi julgelt vöökohani. Koos lapsega saab kohvikus istuda, loomi kaemas käia, järvel loksuda … Ja kus veel on nii lai valik päikesevõtuplatse! Kõigele lisaks ei tohi ju unustada, et vanemate ja vanavanemate kohus ongi väikestel lustijatel silm peal hoida, sest eraldi lapsehoidjaid Vudilas pole ja kõik võetakse siin ette omal vastutusel.
Kes Vudila kohta põhjalikku infot tahab saada, sel ei pruugi isegi pikemat netiaadressi arvutisse toksida. Piisab, kui trükkida Google`i otsingualasse sõna Vudila, ja kõik on peagi klaar.
i
KAIE NÕLVAK
