Jõgevamaa gümnaasiumi õpetajad võib laias laastus jagada kolmeks: ühed on sinna tulnud Jõgeva gümnaasiumist, teised Jõgeva ühisgümnaasiumist ja kolmandad muudest koolidest. Sama kehtib riigigümnaasiumi õpilaste kohta.
“Eri taustaga inimeste ühtseks kollektiiviks sulandumine on meil läinud üllatavalt valutult ja edukalt,” kinnitas ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Tiit Naarits. “Meil ei olda liialt kinni minevikus ega tehta vahet, kes on tulnud ühest ja kes teisest koolist, vaid keskendutakse rohkem tulevikule.”
“Õpetajate kollektiiv hakkas kujunema juba augustis, mil me kõik tööle tulime,” sõnas inglise keele õpetaja Maive Kase.
“Jah, seda koolieelset kuud oli meile endile üksteisega harjumiseks väga vaja,” nentis Tiit Naarits. “Praegu võib meie kollektiivist küll vaid ülivõrdes rääkida. Ainus häda on see, et õpetajate toas kohtume me enamasti vaid koosolekute ajal. Vahetundide ajal naljalt mitte, sest tööruumid on õpetajatel maja peal laiali. Aga ega siis inimestel see, mida rääkida vaja, omavahel rääkimata jää.”
Maive Kase sõnul on õpetajate üheks kohtumispaigaks kujunenud juhiabi ruum, sest seal seisab kohvimasin. Tema meelest on see päris hea, et on olemas formaalsemate kohtumiste paik õpetajate toa ja mitteformaalsete kohtumiste paik juhiabi ruumi näol. Küsimusele, kus juhiabi siis oma tööd teeb, kui õpetajad ta kabineti kohtumispaigana kasutavad, vastas Tiit Naarits muiates:
“Ta on meil hea keskenduja ja saab töö segajatele vaatamata tehtud. Ning suurema osa ajast on õpetajad ju ikka tunnis, ega nad päev läbi kohvita.”
Üheteistkümnendad ja kaheteistkümnendad klassid toodi Jõgeva gümnaasiumist ja ühisgümnaasiumist uude riigigümnaasiumi üle senises koosseisus, kümnendad klassid moodustati aga juba uutel alustel, st seal õpivad eri koolidest tulnud õpilased läbisegi.
“Algul nutsid mõned kümnenda klassi õpilased küll oma endisi klassikaaslasi taga, ent nüüd on suhtumine valdavalt selline, et praegune oma klass on ikka üle kõige,” ütles Maive Kase.
“Noored on üldiselt head kohanejad,” kinnitas Tiit Naarits. “Tõsi, rahulolu-uuring, mille ma oma 12b klassis tegin, näitas, et nii mõnigi noor oleks tahtnud gümnaasiumi oma vanas koolis, kus kõik mälestustega seotud, ära lõpetada.”
Ka Meeri Rahn 11a ja Laura Pint 12a klassist kinnitasid, et riigigümnaasiumis vahet ei tehta, kes kust koolist tulnud on.
“Suhtlusringkonnad on praegu küll võib-olla veel natuke harali, sest eri koolidest tulnud pole veel üksteisega tutvuda ja harjuda jõudnud, aga mingit vastuolu või vastasseisu küll pole,” ütles Laura Pint.
Küsimusele, kuidas gümnasistid end isekeskis tunnevad, kui nooremaid õpilasi majas üldse pole, vastas 12b klassi õpilane Kaarel Vandler:
“Meil on nii muidugi väga mugav, aga pikemas perspektiivis on see võib-olla halb ka. Väiksematel, kes nüüd hoopis teises koolis, pole, kellest eeskuju võtta ja kelle ees mõne üleannetuse pärast häbi tunda.”
Uue kooli tekkides vahetus enamikul õpilastel märkimisväärne osa aineõpetajatest. Noored ei kurtnud sellise elumuutuse üle.
“Alguses tundus mitme uue õpetaja tulek küll veidi hirmutav ja harjumatu, aga tegelikult polnud selles midagi hullu,” ütles Laura Pint. “Nüüd ma ei teegi enam väga vahet, kes on uus õpetaja ja kes vana. Ainult kõikide uute nimed pole veel pähe jäänud…”
“Mina ei näinud õpetajate vahetuses algusest peale kuigi suurt probleemi, sest põhikooli lõpetades olin ju enam-vähem samasuguse situatsiooni üle elanud. Ütleksin, et õpetajate vahetus mõjub isegi värskendavalt,” arvas Kaarel Vandler.
Koolis, kus õpivad üksnes gümnaasiumiklasside õpilased, kellest umbes pooled juba täisealised, valitsevad tahes-tahtmata veidi teistsugused käitumismallid ja inimsuhted kui tavakoolis.
“Meil ei panda käitumishindeid, meil märgatakse, kuidas inimene käitub,” ütles Alo Savi.
i
i
RIINA MÄGI
