Minevikku hajuvad pulmakellad

Paaripanija, peenekoivaline plikasälg, teatab armulikult: ?Võid nüüd pruuti suudelda.? Mispeale jopest väljakasvanud peigmeespoiss pisitüdruku itsitades kaenlasse asib ja matsuva musi ta roosadele prunthuultele surub.

Siis rüüpab peig julgustuseks pudelist banaanilimonaadi ja kutsub pruudi tantsule. Karglevad seal kahekesi nagu kaisukarupaar. Õhtusse kalduv päike pillab viltuse kiire läbi puulatvade ja mängunoorpaari jalge ette liugleb vahtraleht. Õhetav nagu muretute mängijate palgedki. Või nende kadestamapanevalt kaunis mängumaailm.

Milline ilus pulmatseremoonia, mõtlen. Kui neil oleksid teada kõik need maagilised talitused, ennustamaks õnne ja viljakust,  või oskaksid nad lõõritada laulu igihaljast pruudipärjast, oleks mäng täiuslikult pärispulma moodi.

Eestlased ei hooli abielust

Elu näitab, et eesti mees ei hooli enam abielu sõlmimisest. Pelgalt elukaaslase staatus annab vabad käed, vähendab vastutust ja võimaldab samme tujude järgi seada. Kui mõõt täis, suhe tüütavaks muutunud või narmale vanunud, paneb mehepoeg hõlmad vöö vahele, võtab oma seitse asja ning jätab jalgteele pikad jäljed.

Mehed nagu seiklusjanus Nipernaadid aina soojemat ja mõistvamat tädiranda otsimas. Ja ega need eevatütredki patust puhtad ole. Naisetanust kammitsemata juuksed moodsasse soengusse ja uue elukaaslase manu. Jätkama pikka tsölibaati, sest ametlikult kinnitamata kooselu on trend.

Tunnen vanapaari, kes paar aastat tagasi kuldpulmi tähistas. Näen neid vahel, tatsavad aina käsikäes ja vaatavad teineteisele sügavalt silma. ?Oh mis uhked pulmad meil kord olid,? uhkustab kaheksakümne alla papi. Jutustab, kuidas ta hirmuhke ja teravkeelse plikanähvitsa vanematelt tütre kätt ja südant palus ning armeenia konjaki köögilauale kolksatas.

Mõned kuud hiljem isamehega pulmalauas magusat juttu vestes ja ämma sõstrasilmi kiites ei pannud vastne peig tähelegi, kui pruut kõrvalt suisa suudlussoojana ära varastati.

?Tükk tööd oli, et kaotsiläinud kanapojukese kätte sain,? muheleb papi. Ja leiab, et pulmapäev on midagi kordumatut ja kallist, mida ikka ja jälle meenutada.

Kuldpulmapäeval olid kirikus ka vanapaari seitse poega. Rahvasuu ütleb küll, et kui seitse venda pühakotta lähevad, vajuvat see maa alla. Ei vajunud aga ühtigi, vahest sellepärast, et tasakaalukeeleks seisid kuldpaari kõrval ka seitse miniat ja mitme jalgpallimeeskonna jagu suuremaid ja vähemaid järeltulijaid.

Kolmandik abieludest sõlmitakse välismaalastega

Välismaa mehed hindavad ametlikku naitumist rohkem kui eesti kangem sugu, näitab statistika. Selle tagajärjeks on tõsiasi, et kolmandik abieludest sõlmitakse piiritaguste käepalujatega.

Aina enam linalakseid talutütreid, rõõski saarepiigasid ja sireda säärejooksuga linnapreilisid avastab end paduarmunute või mõistusabieluks valmitena asise kuningriiklase või mett moka peale määrida oskava mehise kauboi kuumast kaisust. Või upub päästerõngale vaatamata öömusta aafriklase silmadesse. Tavaliselt asutakse elama mehe kodumaale ning tilluke ilu hoidlev Eesti ja ruhimikutäis vääramatuid kolkapatrioote võivad taas ühest kaunist ja Eestile vajalikust kaasmaalannast suu puhtaks pühkida.

Ja Eesti pinnal pesitseb  jälle üks põrgunuiast vanapoiss rohkem. Sest võib-olla viidi ära, kanti kaugele just tema tulevane. Tuuslarina kohaletuhisenud südametemurdja oli ilmselt kiirem, veenvam,  ilusam või seksikam. Või rahakam.

?Palka sa koju ei too, eile tahtsid selle kondise beibe linna peal silmadega ära süüa,? peab vastlaulatatud mängupaar plangu taga esimest tõsist peretüli. Küll vanematelt laenatud lausetega, ent talendikalt tõetruult. Plikatirts loeb kileda tiiskandiga epistlit ja ?abielumees?, ilmselt meenutades pereisa kõikevõitvat nippi, astub tigetseja manu, sulgedes ta suu kohmaka musiga.

Hetk hiljem on noorpaar leppinud, asudes kõigutamatus üksmeeles koerale palli loopima. Seisatanud mööduja raputab naeratades pead ja eemaldub, kilejopp sügistuulest puhevil.

Päikesesõõr vajub katuste taha. Lähen piki lehtedest sahisevat jalgrada. Rohelise ukse taga on mu kodu, mu mured-rõõmud, möödunu, praegune hetk ning salapäraselt ettearvamatu homne. Ning mälestused. Osa neist pildialbumites, milles kõrvuti fotodega lastest, sugulastest ja mitmetest-setmetest tähtpäevadest ka pulmapildid. Neid vaadates hakkab südamel soe.

Kuni su küla veel elab, ütleb laulusalm. Kuni Eestimaal on veel terveid ja tugevaid peresid, püsimas koos kahe eestlase jonnist, töökusest, põhjamaiselt hillitsetud hellusest ja äraostmatust armastusest, jääme me püsima. Tuleme toime. Alati.

URVE TINNURI, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus