Aastal 1979 viidi niimoodi üle Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist, kellest tehti Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudi direktor. Uus koht polnud vaba, seal töötas ja juba kakskümmend aastat kunagine partisan Ilmar Jürisson. Ka temalt oodati sõnu “omal soovil?, kuid ta kirjutas teisiti: “teie soovil? ? ning määrati Tõnuristi asetäitjaks teaduslikul alal. Ei mingit avalikku arutelu.
Ratsionaalseid argumente pole
Aastal 2000 vabastas Riigikogu kaitseväe juhataja kohalt kindralleitnant Johannes Kerdi. Selle eest, et nii võib minna, hoiatas teda ta kolleeg Lätist juba aasta varem, vahetult enne seda, kui Kert sõitis Ameerikasse end täiendama. Lätlane oli ennast sealsamas juba täiendanud ning vabastati kohe pärast seda. Ta ütles, et Johannes Kerdiga tehakse sama. See tundus jaburana isegi veel siis, kui otsus tema vabastamiseks oli tegelikult juba valmis ? kusjuures kõige vähem teadis üksikasjadest Riigikogu nn. suur saal, 101 liiget. Otsus jäi segaseks koguni istungi päeval, veel ka enne hääletamist.
Tagasikäik polnud siiski enam võimalik ja nõnda sai Eesti Vabariigi president Lennart Meri oma tahtmise. Miks ta nii, kusjuures väga jonnakalt, tahtis, pole kelleltki küsida. Ühtegi ratsionaalset argumenti ei ole esitatud ei toona ega tänini.
Jõulude eel aastal 2007 ei nõustunud Riigikogu Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ettepanekuga nimetada Allar Jõks veel seitsmeks aastaks õiguskantsleri kohale. Parlamendi säärane otsus pole iseenesest umbusaldus ? täpselt niisamuti, nagu valijakogu ei umbusaldanud sügisel 2006 Arnold Rüütlit.
Võimukandjat umbusaldatakse võimu keskel, mitte ametiaegade vahel. Sellegipoolest on demokraatia ja riigi huvides paradoksaalne, et Eestis põhjendatakse umbusaldusavaldusi rohkem kui otsuseid uue inimese kasuks. Nendel juhtudel sarnaneb Eesti Vabariik väga mustale kastile. Näikse, nagu lepiks Riigikogu sellega.
Kes peab vigu parandama?
Kes peab parandama Eesti riigi vigu? 1940. aasta suvel, õieti juba alates baaside lepingust 1939, tehti see inimestele selgeks väga julmalt: Eesti Vabariigi vigu parandab ainult Nõukogude Liit.
Aastal 2007 neid vigu NSVL enam parandada ei saa, kuid seda ei pea tegema ka Euroopa Liit. Kui me seda ise ei tee, elame oma vigade lõksus. Ja viga oli õiguskantsleri funktsioonide ühildamine ombudsmani kohustustega ? ega olnud võimukandjatest kedagi, kes oleks veale kriipsu peale tõmmanud. Õiguskantsler on seadusandluse filter põhiseaduse kooskõla suhtes.
Ombudsman on inimese õiguste ülevaataja enne advokaate ja Riigikohust ? või ka siis, kui need enam ei aita. Need kaks rolli, umbes nagu Hamlet ja Othello, on niivõrd erinevad, et ükskõik, kes ka uueks õiguskantsleriks saab, ta ei jaksa täita neid rolle korraga. Rätsepate keelt kasutades seisneb erinevus selles, et õiguskantsler saab tegelda ainult vana ülikonna paikamisega (ta ei saa nõuda kehtiva põhiseaduse tunnistamist kehtetuks), kuna ombudsmanil lasub kohustus öelda, et vanast enam asja ei saa ja tuleb muretseda uus.
Teel erakonnastatud riiki
Riigikogul tuleb selle rollide lahususe juurde tagasi tulla, ainult et kes teda sunnib? Hirm mitte, põhiseadus veel vähem. Siin peitubki demokraatia kui musta kasti ohtlikkus: anna hääl, aga ära tee suud lahti. Rohkem kui kümme aastat tagasi ütles tookordne õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli, et Eesti on teel haldusriiki. See oli hoiatus ligikaudu samas mõttes nagu Lennart Meri märkus enne teda ? nimelt et Eestile on kombeks üks president korraga.
Ei president, õiguskantsler ega riigikontrolör saa aga öelda, et me oleme teel erakonnastatud riiki, milles partei huvides võib olla kasulik ka lolli mängida.
Mida siis teha? Allar Jõksile on öeldud, et tema aeg on läbi. Kas on keegi aga pidanud arvet seeüle, kui palju on 15 aasta jooksul tekkinud meie keskel neid inimesi, kelle jaoks Eesti on ?nende?? Nende riik, nende vead. Et selline mentaliteet veelgi ei süveneks, tuleb vead lahti rääkida ja parandada. Õiguskantsler ja ombudsman peavad tegutsema lahus, muidu on tegu skisofreenia jätkumisega.
PEETER OLESK
