Toivo Juuse, looduslembene jõgevalane:
“Alles hiljuti nägin ilusaid punase kõhualusega linnukesi kuuseokstel sädistamas ja midagi nokkimas. Ma pole linnuteadlane, et liiki määrata, aga need olid vist leevikesed. See peaks tähendama uut külmalainet, eks näeb. Hommikuti on lindude sidinat kõvasti kuulda, on tunne, et suur kevade on juba käes. Linnavareseid ja hakke näen iga päev, aga nemad mind ei häiri ? ju siis olen harjunud. Tänavu oli üllatav, et mu koduaeda tulid kaks ronka. Loodan, et see pole paha enne. Ma pole eriti kondaja inimene, kuid linnast käin väljas õige tihti. Meelde on jäänud kohtumine nirgiga. On teine nii ilus loom, et võtaks kohe sülle ja teeks pai. Jõgevamaa olen jalgrattaga risti-põiki läbi sõitnud, paar tiiru ka Elistvere loomaparki.”
Laido Laaser, roosikasvataja Laiuselt:
“Ronk ja vares on meil tavalised linnud, hakid samuti. Nendega ongi juba aastaid häda: palun küll, et ärge tehke pesa sinna, kus ahju köetakse, aga ikka teevad. Igal kevadel pean kasvumaja korstnast nende pesa välja võtma. Paar nädalat tagasi ilmusid kasvuhoonesse linavästrikud. Laiusel on kõige selle rebasekarja kiuste ka mõni jänes alles. Aiandilgi on oma jänes olemas ? vana ja kaval loom, kel on õnnestunud siiski ellu jääda. Üks rebane elas meil turbahunnikus talve ilusti üle. Ta on juba mitu aastat teinud mu kasvuhoonest kõigest kümne sammu kaugusele endale talvepesa. On ilus rebane: hea nahk ja kohev saba, ei ole tal maru- ega kärntõbe küljes.”
Heldi Kokk, viiekordne vanaema Siimustist:
“Kuldnokad on meil pesakastide juures juba teist nädalat. Ühel hommikul nägin oma aias väga ilusa, punase kõhualusega lindude parve. Ei tundnud ära, kas olid nad urvalinnud või metsvindid, aga ilusa elamuse sain ma küll. Need linnud, kes meil talvelgi on nüüd teistmoodi: vaata või varblast – kuidas isaslind end puhevile ajab ja tiiba ripsutab. Kevad ju. Õige tihti olen näinud põldpüüsid, tänavu paistab olevat neid rohkem kui mullu. Kui teen Siimusti metsas oma õhtusi terviseringe, kohtan vahel jänest, rebast või metskitse. Jänesed käivad ka mu õunapuid vaatamas. Paistab, et eriti meeldib talle Krügeri tuviõun ja Valge klaar – nende ümber on ta jätnud kõige rohkem jälgi ja pabulaid.”
Enn Kiipli, raadio- ja telefoniside spetsialist:
“Mõni päev tagasi nägin oma koduaias nelja metskitse. Jäneseid on minu kandist aga kadunud, ilmselt on rebaseid palju. Varasematel aastatel pidin õhtul koju sõites alati pidurdama, et mitte mõnda jänkupoissi alla ajada, aga nüüd pole nende jälgigi näha. Rebaseisandat nägin eelmisel nädalal: istus heinamaal ja püüdis hiiri. Mul olid kanad õues, ilmselt kavatses ta ka kanapraadi võtta. Ükspäev tegi talu kohal oma tiire kanakull, kohal oli ka neli toredat hiireviud, aga need õnneks kanu ei puutu. Toonekurge olen näinud üle lendamas, kuulda on lõolaulu. Parki pandud kuus kuldnokkade pesakasti on aga juba teist aastat tühjad. Ei tea, kuhu need linnud on kadunud. Nüüd on rähn ühe kasti ava suuremaks peksnud ja endale võtnud.”
Mikk Simmulmann, Jõgeva Ühisgümnaasiumi X a klassist:
“Elan Vaimastveres metsa ääres ja kits on seal suhteliselt sage külaline. Talvel näeb metsas õige palju kitsejälgi ja lamamiskohti. Eelmisel aastal oli jäneseid rohkem: hommikul, kui kooli läksin, oli üks jänes alati õues. Paistab, et jänes pole meil nüüd enam kõige paremas seisuses, sest valvekoerad on suuremaks ja kurjemaks kasvanud ning ei luba metsloomadel enam aeda tulla. Vahel olen näinud rebast tee ääres liikumas. Neid ikka on, mullu varastas rebane vanaema kana ära. Isa ja vanaisa on jahimehed, neil on olnud väikesi kokkupuuteid ka hundiga. Kevadel saabub iga päev uusi linnuliike. Õnneks kuuleb vareste ja hakkide räuskamist maal palju vähem kui linnas. Kui aga kündmiseks läheb, jõuavad siia ka vareseid ja kajakad.”
Katrin Laansalu, õpilane Jõgevalt:
“Tihaste, leevikeste ja varblaste kõrval näeb ema-isa juures lindude söögimaja külastamas veel teisigi linde. Linnas ei jää märkamata ka hakid ja varesed, aga nende pesitsemine siin mind küll ei sega. Metsloomadest olen näinud Kantküla lähedal paaril korral kitsi, eile õhtul aga valget jänest lippamas. Need on olnud ilusad vaatepildid, sest loomad mulle meeldivad. Kui Tallinna trehvan, käin alati ka loomaaias ja ei jäta vaatamata, kuidas elavad ahvid. Viimati oli põnev jälgida ka pisikesi triibulisi metsseapõrsakesi, ma polnud neid varem näinud. Suuri metssigu olen näinud ka Elistvere loomapargis.”
ARDI KIVIMETS
