Silja Võsaste, õpetaja:
?Eesti Vabariigi sünnipäeval, taasiseseisvumispäeval, võidupühal kohe kindlasti. Loomulikult ka teistel, meie rahvale väga tähtsatel ja südamelähedastel päevadel. Heaks kombeks on heisata riigilipp ka meie naabrite ja saatusekaaslaste Läti ja Leedu sünnipäevadel. Uus lipuheiskamise päev 9. mai, Euroopa päev, on meile veel veidi võõras püha. Isiklikult tähtsatel päevadel võiks koduõues lehvida lipp ehk pulmade ja lapse sünni puhul, võib-olla ka kuldpulmade tähtsustamiseks, kuid igal juubelil või kokkusaamisel ei sobi küll riigilippu heisata.?
Sulev Tiks, maamees:
?Minu jaoks on tähtsamad vabariigi aastapäev, võidupüha ja jaanipäev, siis panen kindlasti lipu välja. Vene-ajal oli punalippude heiskamine sunduslik ja kui seda ei teinud, said karistada. Hea, et nüüd on lipuheiskamine vabatahtlik, sest sundust on meil isegi kaua olnud. Sini-must-valge on püha ja õige eestlane paneb tähtpäevadel lipu masti ka ilma sundimiseta. Riigilippu on lubatud heisata ka perekondlike tähtsündmuste puhul, kuid arvan, et liiga sagedane lipu heiskamine võib vähendada selle tähtsust ? ega kodu pole riigiasutus, kus lipp pidevalt vardas.?
Anneli Plaado, klienditeenindaja:
?Kõik senised riigipühad ja tähtpäevad, mis lipupäevadena kirjas, on väärt, et riigilipp heisata. Neid päevi on parasjagu, kuid lipud võiks heisata ka lastekaitsepäeval. Kes tahab, võib panna lipu välja ka isiklike tähtpäevade puhul, aga mina ei kujuta küll ette, et tõmban oma sünnipäeval lipu üles. Seoses euroliiduga tuli meil veel üks lipupäev juurde. Eestil on ikka väga kaunid lipuvärvid ja meie raha on samuti ilus. Heakene küll, et oleme väikene riik ja rahvas, kuid ma tunnen uhkust, et olen eestlane. Päris kahju, et varsti jääme oma kroonidest ilma.?
Arvo Kase, füüsikaõpetaja:
?Võidupüha ja vabariigi aastapäev ? need kaks on minu jaoks ühed tähtsamad. Minu meelest on aastas 14 lipupäeva, millele lisandus nüüd ka Euroopa ja Eesti lipu päev, lisaks veel valimiste- ja rahvahääletuspäevad, natuke palju. Olen sellega väga päri, et lipuheiskamine on muutunud vabatahtlikuks. Tunneme oma riigi lipu üle uhkust ja peame tast nii palju lugu, et vahel oli isegi piinlik seda käsukorras üles panna. Arvan, et vabatahtlikkus tõstab lipu väärtust ja temasse suhtumist veelgi ning rahvuslikel tähtpäevadel näeb meie lippe senisest rohkem.?
Martin Maante, abiturient:
?Lipupäevi on meil juba niigi palju, ma ei saa aru, miks peab neid pidevalt juurde tulema. Eesti lipu päev 4. juunil, no heakene küll, aga Euroopa päev ? see tuli ju sundkorras. Mina paneksin lipud lehvima vabariigi aastapäeval, võidu- ja jaanipäeval. Samuti 1. jaanuaril, siis algab meie kõigi jaoks uus lehekülg ja ega me taha samu vigu, mis eelmisel aastal. Enda sünnipäev pole tähtis, et lipp heisata, võib-olla pulmapäeval, seda nii 20 aasta pärast, kui abiellun. Varsi, see on 19. juunil, kui lõpetan gümnaasiumi, siis panen oma trepikoja ette küll lipu lehvima.?
Märt Saar, tööline:
?Lipuheiskamise päevi on meil küllaltki palju, aga kui Eesti rahvale tuleb mõni tähtsündmus juurde, võib ka mõni lipupäev lisanduda. See, et lippude heiskamine on nüüd vabatahtlik, pole vist ka päris õige ? kui on riigipühad või tähtpäevad ja ametlik lipupäev, siis olgu lipud väljas igal pool. Riiki ja seadust tuleb austada. Kena on näha, kui sini-must-valged lipud lehvivad, need loovad mingi pühadetunde. Mastivimplid ja asutuste lipud muudavad tänavapildi samuti rõõmsamaks. Lipp peab olema aga korraliku väljanägemisega, mitte luitunud, määrdunud või kortsus, nagu vahel võib näha.?
ARDI KIVIMETS
