Novembri lõpus saadi Tartus Vilde Teatris publikuküpseks järjekordne lavalugu – iiri näitekirjaniku Brendan Behani “Minut minuti haaval”, mille tõlkis, kohandas siinsetele oludele ja lavastas Tarmo Kruus.
Näidendit, mille tegevus toimub vanglas, mängiti korporatsiooni Filiae Patriae saalis mitmel korral ka detsembris ning alati n-ö täismajale.
Kinnipeetute seltskond on väga kirju. Mõned neist on mõistetud trellide taha vaid mõneks kuuks, mõnel tuleb siin veeta aastaid. Leidub neidki, kellele on mõistetud surmaotsus, kuid kes loodavad viimse hetkeni, et see karistus eluaegse vangistusega asendatakse.
Iga vanglapäev võllast etem
Kas on võimalik, et aastaid vangistuses viibinu sellise eluga kohaneb ja isegi pisut pelgab vabadusse naasmist, kus taas kõigi olmeprobleemidega ise tegelda tuleb? Mida tunneb surmamõistetu, kellele mõni samm enne võllapuud teatatakse, et hukkamine on asendatud eluaegse vabadusekaotusega? Tähendab selline pööre inimesele, kes vaimus eluga lõpparve teinud, uskumatult suurt õnne või lõputult jätkuvat ebaõnne?
Selline on paariks-kolmeks, mitmekümneks aastaks või eluajaks vangi mõistetute teemadering ja enamasti juureldakse kaasvangide, mitte oma probleemide üle, sest seda teha on märksa lihtsam…
Ka vangistuses jääb iga inimese isikupära põhimõtteliselt alles, kuid ekstreemsed olud võivad ellusuhtumist siiski mingil määral muuta. Unustamata, et trellide taha ja võlla saadetakse inimesi siiski kuritegude eest, on pikemaks või lühemaks ajaks vabadusest ilma jäetud säilitanud saatusekaaslaste, eriti surmamõistetute suhtes empaatiavõime. Võllapuu, poomisnöör ja hauakaevamine võetakse kõne alla märksa sagedamini kui omaenese minevik või ka tulevik. Ja kuidas vanglafilosoofid teemat ka ei lahkaks, jõutakse lõpuks ikkagi seisukohale, et aastad trellide taga on etemad sekunditest, mil riputakse võllas hinge vaakudes.
Vürtsiks musta huumorit
Selle üle, kas järgmisele surmamõistetule viimasel minutil armu antakse või ei, sõlmitakse hasartselt kihlvedusid. Siinjuures on autoril võimalus lugu musta briti huumoriga vürtsitada.
Ja et võimudel on kombeks kohtuotsust mõnikord tõesti lausa hukkamishommikul muuta, teevad elu lõpparve saanu viimase öö minut minuti haaval kaasa nii tema seltsiliseks määratud vangivalvur, vaimulik kui kõik kaasvangid, kes asjast teadlikud.
Kui inimesed valiksid elamiseks uue planeedi ja saaksid kõike alata n-ö puhtalt lehelt, kas ka siis hakataks valetama, varastama ja tapma, tuleks taas ehitada vanglad, mis aheldaksid nii vange, valvureid kui ka neid, kes valimas käivad ja sellega eelpool mainitute tegudele õnnistuse annavad, küsib üks vang endalt ja saatusekaaslastelt. Kes oskaks vastata?
Brendan Behani tükke pole varem Eesti lavadel mängitud. Elanud lisaks Iirimaale ka New Yorgis ja Pariisis, on ta saanud seal oma julgete väljaütlemiste ja autoriteedipõlgusega rahva hulgas populaarseks. Oma loominguks on ta aga inspiratsiooni ammutanud eelkõige läbielatust, sest on olnud ise poliitvang.
Mängivad Rein Annuk, Karl Bussov, Aire Pajur, Marek Ranne, Matti Linno, Ingrid Ulst, Kristiina Metsanurk ja Jaanus Karlson ning külalistena teatrist NORA Anne-Mai Tevahi, Tarmo Metspalu, Janno Puusepp ja Tuuli Rindemaa.
“Tarmo Kruusil on lavastajana omapärane tööstiil. Ta oskas proove läbi viia nii, et ei käsitlenud eraldi vaid hetkel õpitavat stseeni, vaid ta nägi alati kogu lavastust tervikuna. Tänu sellele olid proovid hästi produktiivsed ja teksti meeldejätmisega polnud absoluutselt mingeid raskusi,” jagas muljeid Rein Annuk, kellel on lavastuses üks kandvaid rolle.
Jaanuari lõpus jätkavad “vildekad” vanglaloo etendamist, kuid mängupaigad veel täpsustuvad. Kes asjast huvitatud, heitku aeg-ajal pilk nende kodulehele.
i
KAIE NÕLVAK
