Ülehomme saab meie riik 102 aastat vanaks. Tänavune sünnipäev on veidi erilisem, sest sada aastat tagasi oli 24. veebruar esmakordne, kui võisime oma riigi sünnipäeva pidada rahuajal. Eesti pinnal olid relvad vaikinud ning me võisime alustada oma riigi ülesehitamisega.
Eesti oli sada aastat tagasi riik, mis Vabadussõja karastuse ja oma targa poliitikaga oli suutnud välja astuda sõjakeerisest ning sõlmida rahu sõjamöllus oleva Venemaaga. Me olime saanud esimese oma iseseisvuse tunnustaja. Seda, mis meie piiride taga samal ajal edasi toimus, on praegusel omariikluse nautlejal ilmselt raske ette kujutada. Sellest on vähe räägitud. Kuigi peaks, et meid keset tänaseidki tegemisi ajaloo mõttes karskena hoida.
Piiride taga käis sõda
Me ootasime sada aastat tagasi lääneriikidelt tunnustust. See venis ja venis. Rahvasteliit hääletas meie taotluse 1920. aastal kindlalt maha. Kuid näiteks Inglise valitsus oli ühel hetkel valmis isegi tunnustama Lõunarindel edu saavutanud valgete väejuhti Wrangelit. Usus, et nii saadakse Nõukogude Venemaast võitu ja tsaarile antud laenurahad tagasi. Ka prantslased lootsid Wrangeli-suguste peale.
Toimuvast saab parema üldpildi, kui vaadata, millele pühendasid ruumi toonased ajalehed. Noores Eestis jagati Vabadussõjas võidelnutele maad, tegeleti valitsuskriisiga, püüti ohjata kommunistide õhtusel Tallinnas maad võtnud streigilainet ja lõpuks saadeti siseministri otsusega 63 kommunismimeelset raudtee- ja postitöölist karistuseks riigist välja. Soojad riided ja kolmepäevane toidumoon veel Eesti riigi kulul kaasa, enne kui nad üle piiri Venemaale lähetati. Väljasaadetud hüüdnud piiril paljutähendavalt: „Aasta pärast oleme tagasi!“
Piiride taga käis aga lõputuna näiv sõda, millest meid puudutas lähemalt üha hoogustuv Vene–Poola sõjategevus ja Venemaa kodusõda. Vene–Poola sõda, mis toimus peale Poola ka Ukraina ja Valgevene territooriumil, ja laienes otsapidi Leedu territooriumile, nõudis suuri ohvreid mõlemalt poolelt. Samas püüti kuude kaupa rahulepinguni jõuda, kuid mille õnnestumine tundus helesinise unistusena.
Lõunarindel saavutasid valgekaart-lased Vene kodusõjas esialgu suurt edu, sest sõjaväeliste üksuste kõrval tegutsesid intensiivselt ka Batko Mahno taolised anarhistid. Kuni kommunistliku Venemaa juhid lasid Lõunarinde eesotsas olnud kindralid karistuseks maha ja määrasid etteotsa uued juhid.
Sõjakeerises Venemaale lõksu jäänud Eesti sõjaväelasi, insenere ja muid kodanikke hukati kontrarevolutsionääride pähe nii lõunarindel kui põhjas. Uudised sellest jõudsid kodumaale kuid hiljem.
Omariiklus päästis kaosest
Milleks peaksime sellest kõigest tänasel päeval teadma-lugema? Aga ikka selleks, et mõista paremini oma riigi iseseisvuse haruldust ja vähemalt sünnipäeval sellele tavalisest enam mõtlema. Kus olime meie 102 aastat tagasi?
Peame tuhandest tänulikud olema neile ettenägelikele ja julgetele meestele, kes siis otsustasid unistuse teoks teha ja omariikluse välja kuulutada. Kõige keerulisemal ajal, paljudest vastuargumentidest hoolimata, mida meile paremalt ja vasakult ette söödeti. Meenutama neid mehi ja naisi, kes Vabadussõjas andsid endast kõik, et verisulis riik püsima jääks.
Nüüd võime üksnes ette kujutada, millisesse lõputusse kaosesse oleks Eestimaa kukkunud saja aasta eest, kui meil poleks olnud oma riiki de jure ega de facto. Võimalik, et meie rahva arv nendes maailmasõjajärgsetes tapatalgutes, suurriikide leiguses ja Venemaa kodusõjas oleks kukkunud kolinal Põhjasõja järgsele tasemele. Või veelgi väiksemaks. Eesti territooriumist oleks saanud parimal juhul ühe krai või oblasti ääreala.
Meid poleks ees oodanud iseolemise eduaastad. Oleksime võinud rahvana lihtsalt vaikselt hääbuda, vajuda igaveseks ajaloohõlma. Sinna, kuhu paljud, meist oluliselt suuremad maad ja rahvad on pöördelistes ajaloosündmustes kadunud. Kuhu on jäädavalt liikunud need, kellele omariiklus on jäänudki üksnes unistuseks.
Kõigest sellest peaksime eelseisval sünnipäeval mõtlema ja rääkima. Ja oma igapäevastes tegudes ja mõtetes tunduvalt enam hea seisma selle eest, et Eesti jääks kestma. Valitsegu siis meie ümber välised tormi- või sisemised tõmbetuuled. Seda, mis me kunagi oleme loonud, tuleb päev päeva kõrval hoida. Sest miski pole iseenesest igavene, kui seda ei hoita ega armastata.
TIIT LÄÄNE,
peatoimetaja
