Väidetakse, et valitsus on hukas ja varsti sõda lahti või et maapiirkonnad on pätte täis. Väidetakse, et riik võib represseerida relvaomanikke või anda andmebaasid üle kas pättidele või anastajatele. Olgem enese vastu ausad ja tunnistagem , et need on lihtsalt haledad õigustused ja tegelik eesmärk relvade peitmiseks on hoopis teine.
Lihtsam relv arvele võtta
Illegaalse ehk ilma vastava loata relva omamine on kriminaalkuritegu ja kohtunikku ei huvita õigustus pättide või võimaliku vaenlase vastu salajas hoitud damasseri rauast vähimalgi määral.
Nii nagu hiljuti Viljandimaal juhtu näitas, ei päästa isegi õigel eesmärgil kasutatud relv selle kasutajat karistusest. Mäletatavasti kasutas vanemaealine väliseestlasest majaperemees ebaseaduslikku tulirelva tema suhtes vägivalda kasutanud seltskonna vastu. Õnneks piirdus vahejuhtum vaid tervisekahjustustega, kuid raskema tagajärje puhul ei piirduks süüdistus vaid illegaalse relva omamises. Kas illegaalse relva omamist õigustavad isikud suudavad mõelda veidi kaugemale ja saavad aru, et analoogsetel juhtudel leitakse selline relv nagunii üles? Kas poleks oluliselt lihtsam võtta oma mistahes põhjusel ebaseaduslik tulirelv seaduslikult arvele? On mõistetav, et pärast suurt sõda ja iseseisvumisaastate segadusi on inimestele kätte jäänud igasuguseid relvi. Paljusid neist on hooldatud ja nad on heas korras ning kui neid pole kasutatud kuriteo toime panemisel, ei ole ka mingeid takistusi karistust kartmata neid arvele võtta. Nii antigi 2007. aastal kampaaniaga üle 39 tulirelva ja üle 500 padruni. 22 politseisse toodud relva on sobilikud arvele võtmiseks. Ütleb ju ka vanasõna, et õige hõlma ei hakka keegi.
Muutuvad ohtlikuks
Analüüsides viimasel neljal aastal Lõuna Politseiprefektuuris registreeritud intsidente tulirelvadega, ilmneb, et ca 20protsendil juhtudel on tegemist ametlikku relvaluba omavate isikutega, kes tänases stressirohkes elus raskustele alla vandunud ja kasutanud relva valel eesmärgil.
Veel 42 protsenti on neid, kes oleks väikese vaevaga saanud ametliku relvaloa. Ülejäänud 38 protsenti aga on neid, kellele relvaloa andmise välistab seadus kas varasemate pattude või tervisliku seisundi tõttu. Enamasti on tegemist võrdlemisi vastutustundlike inimestega, kes kergekäeliselt relvaga ringi ei käi, kuid just need 38 protsenti neist on selliseid, kes muutuvad kergesti ohtlikuks iseendale ja teistele.
On kahjuks väga palju juhtumeid relvadega, millest politsei ei saa erinevail põhjustel detailselt rääkida. Nende juhtumite sisuks on oma lähikondsete ähvardamine või relva kasutamine nende vastu, enesetapud, laskmisega lõppevad joomingud, salaküttimine ja relva kasutamine politsei vastu. Nende juhtumite käigus on politseinikud säilitanud õnneks külma närvi ning vägivalla ohvriks langenud või ebaseaduslikku relva omavad inimesed on pääsenud eluga.
Tõenäosusteooria kohaselt ei saa aga selline õnn pikalt kesta. Varem või hiljem tulevad ka esimesed hukkunud. Kas võime siis julgelt öelda, et oleme teinud kõik võimaliku selle vältimiseks? Kas oleme teatanud ebaseaduslikust relvast või veennud lähikondseid neid seaduslikult arvele võtma?
Iga inimene, kes on aru saanud oma tegevuse seadusvastasusest, võib oma edasise kriminaalse karjääri lõpetada ja asuda seaduse õigele poolele ebaseaduslikust relvast igal ajal teada andes. Julgustuseks võin lubada, et kooskõlas eesti seaduste, kohtute ja prokuratuuriga relva vabatahtlikule üleandmisele karistust ei järgne. Küll on kriminaalkaristus enam kui kindel neil juhtudel, kus politsei peaks relva ise üles leidma.
ALLEN LEEGO,
Lõuna Politseiprefektuuri lubade talituse komissar
