Niipea kui ilmad jahenevad, tekib Jõgeval rongi ootavatel kodanikel küsimus: milleks on jaamas kena ooteruum, kui sinna sisse ei lasta?
On muidugi teada, et meie raudteelinnakeses on selle sooja toa üles leidnud ka asotsiaalne element ja et pärast nende visiiti vajab ooteruum koristamist ja tuulutamist. Seda on aeg-ajalt tõepoolest kõigis üldtarvitatavates ruumides tarvis teha. Aga kui koristajat palgata ei suudeta, siis võiks ooteruumi uks reisirongi saabumise eel veerand tundigi lukust lahti olla. Sest kellele on kasu soojast ja puhtast saalikesest, mille suurtest akendest isegi rongi saabumine aegsasti näha, kui sinna siseneda ei lubata?
Kusagilt kõrgelt on kostnud sellinegi lause, et ooteruume polevat üldse vaja — rongid käivad minuti pealt. Ideaalis võiks see ju nii olla, kuid tegelik elu näitab paraku midagi muud. 3-5 minuti planeerimata ooteajaga tuleb siiski sageli arvestada. Kui ikka vinge tuul mööda lagedat raudteeserva lippab ja kraadiklaas alla nulli, piisab sellestki ajast, et põhjalikult kangeks külmuda. Ja olgem ausad — esineb erandlikke olukordi, eriti millegipärast külmal ajal, kui rong ka 20 minutit ja enam hilineb. Sekundipealt täpseks rongi väljumise ajaks ei tule ju jaama keegi. Ja kuidas kujutataks ette 80-aastast memmekest või papit oma kompsudega täpselt rongiajaks perroonile “kepsutamas”?
Kes võtaks vastutuse kanda ja oskaks sellel teemal midagi asjalikku pajatada?
Vastust loeksime meelsasti Vooremaast.
Grupp igapäevaseid rongitarvitajaid.
Kirja autorite nimed on toimetusele teada
