On inimesi, kellele meeldib Vooremaas ilmunud kirju lörtsivalt lahata. Kui Mart Arold kritiseerib mind sellepärast, et ma ei kipu sporti tegema, siis ta eksib. Olen sporti teinud üsna kaua.
Tänavu 11. jaanuari Vooremaas mainis Arold, et kas ma olen ikka täies elujõus ja käin koguni pidudel tantsu kepsutamas. Ma ei näe selles midagi halba, tants on ju vahelduseks tööle, samuti naudinguks.
23. augusti Vooremaas tundis Mart Arold huvi, kas ma olen reaalselt eksisteeriv isik või hoopis Vooremaa tööka kollektiivi andekas ühislooming. Isik ma olen, selles pole kahtlustki. Olen 46 aastat teinud ajalehtedele kaastööd. Kas hästi või halvasti, seda otsustavad lugejad.
Oma kirjas mainis Mart Arold, et tal poleks selle vastu midagi, kui ma medali võidaksin. Ei taipa, mille eest. Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes au ja kuulsust ihkavad. Ma ei olnud komsomolis ega komparteis. Mulle ei meeldi ennatlike otsuste tegemine, lubaduste mittetäitmine, üksteise poriga üleloopimine. Aga kahjuks kulgeb elu meie riigis just nimelt selles stiilis.
Kui ma vahel ajalehele midagi kirjutan, siis ei tasuks kohe kirjutatut alusetult lörtsivalt lahkama hakata. Alusetult öeldud sõnadest võib inimene solvuda. Kuid sõnad võivad ka hinge rahustada.
Sõnade ütlemisega peaksid inimesed ettevaatlikumad olema. Sõnu tuleks heatahtlikult kasutada, mitte oletuste ja väljamõeldistega inimesi solvata.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Vaiatu külast
