Üllar Paluoja, töötu Pala vallast:
“See oli ammu, kindlasti rubla-ajal. Raamatud on läinud nüüd nii kalliks, et ei jõua neid enam ostagi. Päevapalga eest ei saa enam ühte raamatutki kätte. Vanast ajast on aga kõik raamatud alles, Kukeaabits samuti. Kui tuleb lugemistuju, võtan mõne raamatu, näiteks Krahv Monte Christo uuesti ette. Talvel on päevad nii lühikesed, õieti polegi neid, nii et lugemisaega oli küll. Ema käib pidevalt Pala raamatukogus ja toob sealt uuemaid raamatuid ja ajakirju nii endale kui ka mulle. Ajalehtedega on meil nii, et üks pere tellib ühte, teine teist ja siis neid vahetatakse omavahel.”
Merili Orgmaa, Põltsamaa Lasteraamatukogu laenutaja:
“Alles hiljaaegu sai käidud. Otsisin lapselapsele sobivat aabitsat, ostsin Kukeaabitsa. Paar nädalat tagasi ostsin raamatu kassidest ja koertest. Endale olen ostnud kunstialbumeid. Raamatupoodi lähen kindla ostueesmärgiga, niisama vaatamas ma seal ei käi. Ajalehtedest ja raamatukogust saan teada, mida uut ilmunud. Raamatuid ilmub praegu väga palju, kuid vähesed neist on jääva väärtusega. Tuleb hästi vaadata, millise ostu peale tasub raha välja panna. Soetangi endale vaid neid raamatuid, mida tahan ikka ja jälle kätte võtta. Ilu- või ajaviitekirjandust saab ju raamatukogust laenutada.”
Uno Annuk, tööline Assikverest:
“See oli vist aasta tagasi. Ostsin raamatu maailma suurematest katastroofidest, läks kõvasti üle saja krooni maksma. Mulle meeldib jälgida mälumänge ja ristsõnu lahendada, eks raamatute lugemisest jääb midagi ka pähe. Vene ajast on mul kodus raamatuid küll ja küll, aga raamatukogus käin päris tihti. Kui võtan mõne raamatu teadus- või ehitusvärgist, siis otsin paar juturaamatut juurde. Olen üldiselt kõikelugeja, vahel võtan Vilde või Lutsu uuesti kätte ? ikka huvitav. Raamatuid tuleb hoida, mind ajab vihale, kui raamatul on lehti kortsutatud või välja rebitud.”
Siim Paulus, Jõgeva Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane:
“Möödunud aastal, kui otsisin emale sünnipäevaks kingitust. Tartust saingi sobiva juturaamatu, maksis veidi üle saja krooni, aga kingituse ja raamatu kohta polegi seda palju. Mulle pole just kuigi palju raamatuid kingitud, aga alles hiljuti sain õpetajalt ühe sünnipäevaks. Internetis surfamisele ja filmide vaatamisele kulub päris palju aega, aga loen ikka mõne raamatu rohkem kui koolis kohustuslik kirjandus. Huvitavad on noorte elust kirjutatud jutud. Mingit kindlat öökapiraamatut mul ei ole, ja ma ei saagi neist hästi aru, kes loevad ühte raamatut mitu korda. Mina küll ei viitsiks.”
Elvi Puusepp, vanaema Jõgevalt:
“Sealt ma just tulingi. Raamatupoes käin üsna tihti, raudselt vähemalt korra nädalas. Ostan ilukirjandust nii endale, lastele kui ka lastelastele. Lugemisharjumus kujuneb lapsepõlves. Ostangi lastelastele huvitavaid raamatuid, et neid lugema harjutada. Jõgeval võiks olla ka mõni suurem raamatukauplus, kus oleks laiem valik. Põhiliselt leiangi mulle meeldivat kirjandust Rakvere raamatupoest, vahel ka Tartu antikvariaadist. Hinnad on küll kõvasti tõusnud, kuid raamatute ostmist pole ma katki jätnud. Kunagi sai seistud pikas sabas, et enam-vähem kõik väärtraamatud kätte saada, nüüd tuleb rohkem valida, mida osta.”
Maria Müür, Jõgeva Gümnaasiumi 11. klassi õpilane:
“Viimati oli suvel Tallinnas, kui ostsin endale koolivaheajal lugemiseks ajaviiteromaani. Kooliajal ei jätku kohustusliku kirjanduse lugemise kõrvalt selliste raamatute jaoks kuigi palju aega. Käin ka kunstikoolis, seegi võtab oma aja. Öökapil mul raamat siiski on, kuid selle lugemine on juba pikemat aega pooleli. Kirjandust saan põhiliselt linna ja kooli raamatukogudest, vahel ka sõpradelt. Ajalehti tuleb ka pidevalt lugeda, juba seetõttu, et majandusõpetuse tunni jaoks peab olema päevasündmustega kursis.”
ARDI KIVIMETS
