Edvin Kasemets, arvutispetsialist:
?Viimastel ajal pole olnud asja ühegi sepa juurde. Paistab, et mul on vedanud ja kingad hästi vastu pidanud. Jalanõud ostan Tartus poest, turu- ja kataloogikaupa ei riski ma enam osta. Mobiililt vaatan kellaaega, nii et kellassepa ma ka ei vaja. Kullassepa juurde plaanin küll minna, et lasta oma südamedaami jõulukingitusele pühendus graveerida. Ja mine tea, kui tekib pulmaplaan, tuleb lasta rätsepal teha pulmaülikond, sest arvan, et selleks sobilikku ma poest ei saa. Mõningas mõttes olen ma ka ise sepp, sätin ja parandan arvuteid, nii et ? arvutisepp. Vanaema juures olen vana mööblit parandanud, seega ka puusepatööd teinud.?
Evald Paeveer, pensionär:
?Jõgeval oli Saksa Jaan sepp, temaga olen tööstuskombinaadis koos töötanud. Sepp oli ka minu isa vend. Kui tööstuskooli lõpetasin, olin tema juures praktikal ja õpipoisiks. Nii et sepatööd olen ma näinud ja teinud ? tuline raud, alasi ja haamer on mulle väga tuttavad asjad. Sellest on juba üle kuuekümne aasta möödas, aga lukksepp olen ma väga kaua olnud. Ei mäletagi, millal olen pidanud ise mõne sepa juurde minema. Kingade ja saabaste parandamisega saan ise hakkama, niiti oskan nõela taha panna, kella mõistan ise üles keerata ja klaasseppa pole mulle ka vaja. Mul klaasinuga olemas ja aknaruudu parandan ise.?
Haljand Aria, kellassepp:
?Pottsepatööga saan ise hakkama – tegin endale kamina, sai päris ilus ja tõmbab hästi. Kingsepa juurde pole ka enam asja ? nüüd on tossude kandmise aeg. Ja kui need ära kuluvad, pole seal midagi parandada. Peokingi kasutan aga harva, need suurt ei kulugi. Kellassepa ja kullassepa juurde ei lähe ma ammugi. Autoremondilukksepp ongi ainuke sepp, kelle teenust on mul vahetevahel vaja. Uuemal ajal nimetatakse meid ka kellaparandajaiks, kuid mina olen veel vana kooli mees ja pean end kellassepaks. Tõeline sepp on ikka see, kes oskab ka ise valmistada vajalikke detaile. Mul ongi käsil 1892. aastal valmistatud kella taastamine.?
Ilmar Tammistu, talunik:
?Ma ise hea sepp, teiste juurde pole asja. Elukutselt olengi poolenisti selle töö mees ? elektrik-lukksepp. Väiksema kingsepatööga olen saanud ise hakkama, ma natuke tunnen niiti, nõela ja pigi, aga suvel tellisin oma kroomsaabastele uued tallad küll päris-kingsepalt. Viimasel ajal on läinud rohkem kellasseppa vaja: kas on mu kell vette kukkunud või peksu saanud ja klaas katki või patareid läbi. Kullassepa juurde peaks samuti minema ja laskma sõrmused suuremaks teha. Pidulikumal puhul võiks ju neid kanda, aga enam ei mahu sõrme. Uut naist pole ka enam plaanis võtta, tuleb vana sõrmus parajaks teha.?
Hannes Saar, töötu:
?Miks mul peaks olema sepa juurde asja? Ega ma ole vanakurat, kes tahab rautamist saada. Olen maamees ja kolhoosi ajal traktorist olnud, siis oli majandil oma sepp ja keevitaja, nende juurde oli küll vahel asja. Nüüd olen rohkem metsas ja puuhalgude juures, seljas mustemad riided ja jalas kummikud. Kui need katki lähevad, mõistan ise lapi peale panna. Rätsepa ja kingsepa poole vaja minna, ammugi kullassepa juurde. Mul polegi kulda, ja kui tulekski rikkust ja varandust, ei läheks ka siis ? ega ma Ilu-Eedi ole. Oma kella ja äratuskella oskan rääkima panna, ahju ja pliidi remontimisega saan samuti hakkama.?
Aita Laumets, koolitädi:
?Mu abikaasa vanaisa Sepa Priit oli Kasepää küla sepp. Mäletan ka Perametsa külaseppa Oskarit, tema rautas hobuseid ja oskas teha kõiki töid. Minu tädi oli aga rätsep, tema kõrvalt õppisin natuke minagi, seepärast ma rätsepa teenust ei vajagi. Kingseppa oli küll hiljuti vaja: mees ostis uued töösaapad, sai nendega vaid kaks päeva käia, kui tallad tulid alt. Jõgeva kingsepp tegi jalavarjud korda, polnudki eriti kallis. Kullassepatöö olevat aga väga kallis. Kullassepa juures käisime üsna ammu, siis kui lasksime abielusõrmused teha ja nimed sisse graveerida. Aastatega on aga meie sõrmed jämedamaks läinud ja sõrmused tuleb lasta suuremaks teha.?
ARDI KIVIMETS
