?Näe, meie tibu tulebki,? ütleb Pille eeskojast kostvate sammude peale. Pisikest kasvu armsa naeratusega tüdruk lausub selges eesti keeles ?Tere!? ja võtab teiste kõrval istet. Laual on seekord jõulutoidud, mis Miku talus aegsasti valmis nagu ikka. Verivorstid on Pille tehtud. See on üks oskusi, mille linnatüdrukust minia ämma käest omandanud on. Kõige esimeseks ja olulisemaks ämmalt saadud tarkuseks peab Pille siiski seda, kuidas suure potiga toitu valmistada. Pere on siin majas alati suur olnud ning lahkelt võõrustatakse ka külalisi. Suur söögilaud on seepärast ka praegu tähtsal kohal nii maja vanemas pooles avaras köögis kui ka uuema osa elutoas.
Judith
?Eks mina saan miniast hoogu ja minia jälle minust,? ütleb vanaema Judith, kui küsida, kuidas ta põlise maainimesena oma temperamentse ja liikuva eluviisiga minia Pillega läbi saab, sest ühe katuse all on nüüdseks elatud juba rohkem kui viisteist aastat.
Judith ehk Tuti Juti, nagu siinkandis öeldakse, on pärit Avinurme kandist, kus ta ka Sadala-mailt sinna tööle sattunud Helmutiga tuttavaks sai ning kust nad ka koos viimase kodu-kohta elama tulid. Oma praeguses kodus on Juti nüüdseks elanud juba peaaegu viisküm-mend aastat ning ütleb, et tunneb ennast kõige paremini ikka maja endises osas oma toas, sukavardad näpu vahel, ehkki viimastel aastatel valminud juurdeehitises on samuti lahedad ruumid.
Suur kotitäis villaseid sokke on Juti jõuludeks valmis saanud ja neist jätkub kõikidele ? oma maja rahvale, tütar Luule perele ja veel mitmele teisele. Juti tunnistab, et tervis pole enam see, mis varem, kui ta kõiki koduseid toimetusi tegi ja kui vaja, ka autorooli istus. ?Sokikudumine ongi praegu paras amet,? ütleb ta. Perele lõunasöögi val-mistegemine on nii enesestmõistetav, et sellest ta ei kõnelegi. Iseasi muidugi, millal keegi noorematest oma käikudelt koju tagasi jõuab, sest peab tunnistama, et enamik siitpere rahvast on alalises liikumises ja paljude tegevustega haaratud.
Sulev
Selles kodus sündinud ja kasvanud Sulev, praegune Miku talu peremees, on oma peres ilmselt kõige tasakaalukam ning ühtlasi ka kõige kodusema eluviisiga. Kui Tihemetsas kooliskäimine ja sõjaväeteenistuse aeg välja arvata, on ta siinses kodus veetnud kogu oma senise elu. Praegu on Sulev ametlikult ka Ookatku külavanem, kuigi tunnistab, et mingist erilisest külaliikumisest kui sellisest pole nende väikeses külas rääkida, rohkem püüab ta hoolitseda selle eest, et talvisel ajal suuremad teed lahti oleksid ja muud hädavajalikud asjad korda saaksid. ?Aga järgmisel suvel tuleb ju endised külaelanikud kokku kutsuda,? tuletab ema Juti meelde plaanitsetud külakokkutulekut.
Varem töökojajuhataja ametit pidanud Sulev naerab, et praegu on ta vähemasti Miku talu karjabrigadiriks ülendatud, sest majapidamise 14 piimaandja eest hoolitsemine ja lüpsmine on juba pikemat aega tema hooleks jäänud. Piima viib kodust ära Rakvere Piim.
Kuigi koos rendimaadega on Miku talul praegu põldu harida 250 hektarit, pole see Eesti mõistes praegu oma suuruselt arvestatav talu. ?Kui riik põllumeest ei soosi, siis see elu Eestis ei edene ka. Peaks ikka antama võimalus kõigil elada, mitte ainult suurtel,? leiab Sulev.
Pille
?Sellega pole Eestis praegu küll arvestatud, et talu on elamise viis,? jätkab Pille abikaasa arutlust. Liikumise Kodukant maakonnakoordinaatorina, külaliikumise ja rahvakultuuri aktivistina on ta risti-põiki sõitnud praeguseks läbi peaaegu kogu Eestimaa ning on veendunud, et maainimesed peavad ennast nähtavamaks ja kuuldavamaks tegema, et ellu jääda ja hakkama saada.
Särtsakas ja hakkaja Viljandi tüdruk Pille jäi Sulevile silma Sadalas tööl olnud õpilasmaleva komandörina. Nagu selgub, oli nende pulmapäev viieteistkümne aasta eest just täna, 22. detsembril. Pere ja töö kõrvalt on rahutu vaimuga Pille lõpetanud Räpina aianduskooli. ?Et ikka teaks, mismoodi roose kasvatada,? naerab ta. Tänavu kevadel jõudis ta aga lõpudiplomini loov- ja huvitegevuse ning kultuuriettevõtluse erialal Viljandi Kultuuriakadeemias.
Praegu on Pille veendunud, et linnainimeseks ta enam ei hakkaks. Kui ta siinses kodus ka kõikvõimalikud maainimese tööd ja tegemised omaks on võtnud, siis leivategemine on asi, mille suhtes tunneb ta respekti. Juba seepärast, et Sulevi õde Luule on selles tõeline spetsialist ning ka Sulevil on see kunst täiesti käes. Leivaahi maja vanemas pooles on majapidamises aga omaette vaatamisväärsus.
Kertu
Tüdruk nagu orkester, võiks Kertu iseloomustamiseks öelda. Sadala kooli kaheksanda klassi tüdruk Kertu laulab kooli tüdrukuteansamblis, käib kolmel korral nädalas Jõgeva muusikakoolis, kus õpib nii akordioni kui ka lõõtsa ja klar-netit mängima. Mängib muusikakooli puhkpilliorkestris klarnetit ja Torma orkestris trompetit.
?Vahel on mul tõeline taksojuhi tunne,? märgib isa Sulev just kõige enam Kertu tegemisi ja liikumisi silmas pidades, kui-gi muusikakooli ja tagasi sõidab tüdruk siiski peamiselt liinibussiga. ?Kui aga lastel endal huvi ja soovi, siis meie toetame neid igati,? lubab ema Pille.
Mikk
Kuidas Kertust kaks aastat noorem vend Mikk endale nime sai, pole raske oletada. Igatahes on Miku talu Mikul ka tõeline põllumehe hing. Eriti huvitavad teda masinad ning kombaini ja traktorit tunneb ta juba ammu nagu oma viit sõrme. Vähemalt pool viljast koristab tema, kui mitte rohkem. ?Meie talu väike kubjas,? ütleb isa, sest hooajatöödel hoiab poiss hoolega silma peal.
Maja uues osas ülakorrusel annab Miku toas üks nurk tun-nistust veel poisi erilisest puutööharrastusest, kus on näha igat sorti imepeenelt meisterdatud masinaid. Samas seisab ka suur pasun, mida Mikk puhkpilliorkestris mängib. Peale selle käib Mikk korvpallitrennis ning maakonna poistekooris laulmas.
Steffi
Saksamaalt Magdeburgi lin-nast pärit Steffi on praegu Jõgeva Gümnaasiumi XI a klassi õpilane. Miku talus elavad tüdrukud ühes toas ja suhtlevad omavahel peamiselt inglise keeles. Pererahvas kõneleb Steffiga küll eesti keelt, millest tüdruk juba ka mõndagi aru saab, aga keerulisemat juttu aitab vahendada siiski Kertu.
Steffi enda sõnul meeldib talle Eestis ja vahetusperes väga. ?Koolis on aga hoopis teine atmosfäär. Meil ei tõusta näiteks püsti, kui õpetaja klassi tuleb ja käe tõstmise kommet ka pole, räägitakse kohapealt,? ütleb Steffi. Eestis tundub talle huvitav just loodus, mets ja puud, mida siin olevat Saksamaaga võrreldes üllatavalt palju. Ja et lumi nii vara maha tuleb, see tundus samuti erakordsena. Koos pererahvaga on Steffi käinud Vanemuises vaatamas muusikale ?West Side Story? ja ?Cat?s?, mis oli samuti omamoodi elamus. Mõned eesti jõulupeod on Steffi juba kaasa teinud, suvel loodab ta ära näha ka jaanipäeva.
Tuti pere elavaloomuliste lastega võrreldes tundub Steffi vaikne kui hiireke. Nii et päris kaua aega alguses näris pererahvast kahtlus, et viimati tüdrukule nende peres ei meeldigi, kuni lõpuks aru saadi, et selline ongi Steffi loomus. Kuigi tüdruk suhtleb kodustega ka meili teel, pidavat ta saatma koju ilusal paberil pikki kirju. ?Sellest võiksid eesti lapsed küll eeskuju võtta, sest meil hakatakse kirjakirjutamist juba unustama,? kiidab Pille.
VAIKE KÄOSAAR
