Üldise praktika kohaselt läheb just umbes 10 aastat sellise lepingu sõlmimisest reaalse liikmelisuseni (Eesti sõlmis assotsiatsioonilepingu 1995. aastal). Türgil on tänaseks kulunud juba 42 aastat ja kindlasti jõutakse enne Türgi ühinemist Euroopa Liiduga ka assotsiatsioonilepingu 50. aastapäevani. Viimastel kuudel on debatt Türgi liikmelisuse üle käivitunud uue hooga seoses Prantsusmaa presidendi selgesõnalise lubadusega panna veto Türgi liikmelisusele ja Euroopa Parlamendi küllaltki tõrjuvale positsioonile.
Juba möödunud 42 partnerlusaasta jooksul on Türgi seadusandlust järjekindlalt reformitud, vastamaks EL nägemusele õigusriigist ja piisavast inimõiguste kaitsest. Türgi majandus on läbi teinud tugeva arengu konkurentsivõimelisuse osas. Just EL nõudmistele vastamiseks võeti aastatel 2001 ja 2004 vastu põhiseaduse muudatused ja neid täiendati kaheksa seadusandliku paketiga, mis võeti vastu ajavahemikus veebruar 2002 kuni juuli 2004.
Miks siis Türgit kõikide sealsete reformide ja arengu kiuste liikmeks ei taheta? Ehk ei olegi põhjused ?aasialikus õigusruumis? ja madalas majanduslikus konkurentsivõimes, vaid hoopis rahvastikku ja geograafiat puudutavad? Viimasel juhul on tegemist asjaoludega, mida Türgi liidritel pole lootust keskpikas perspektiivis muuta ja kogu EL-i poolt neile esitatud liitumisperspektiiv ja tingimuslikkus on vaid tühipaljas pettesööt.
Millised on siis need demograafilised ja geograafilised asjaolud, mis võivad olla peamiseks takistuseks Türgi EL liikmeks saamisel, soovimata sellega kuidagi vähem tähtsustada kultuurilisi, õigus- ja majandusalaseid aspekte, mida Türgile samuti ette on heidetud.
Geograafilised ja demograafilised takistused
Võimaliku liitumise korral saaks Türgist õige pea ka Schengeni viisaruumi osa ja Türgi kodanikest EL kodanikud. Ehk teisisõnu: Türgi välispiir oleks ainus piir tema naabrite ja teiste liikmesriikide vahel ning Türgi enda kodanikud võiksid soovi korral vabalt liikuda EL siseruumis.
Kõigepealt piiridest. Türgil on tänaste liikmesriikidega ühist maismaapiiri vaid üks viiendik kogupiirist ehk 446 kilomeetrit ja sellestki pool Kreekaga, mis on nähtavasti kõige militariseeritum piir terves Euroopas. Ülejäänud 2202 kilomeetri ulatuses on Türgi naabriteks Armeenia, Aserbaid?aan, Gruusia, Iraan, Iraak ja Süüria. Piiri pikkus viitab ka Türgi tohutule pindalale, mis on 770 000 ruutkilomeetrit ehk 17 korda suurem Eestist ja enam kui kaks korda suurem Saksamaast.
Suurem osa sellest paikneb jällegi alal, mida traditsiooniliselt ei peeta Euroopa osaks, EÜ asutamislepingutes on aga selgesõnaliselt märgitud, et liikmesriigiks saab kandideerida vaid Euroopa riik. Türgile siin erandi tegemine tähendaks doomino-efekti teket, mille käigus ka Gruusia, Armeenia, Aserbaid?aan, Tuneesia, Iisrael ja Palestiina saaksid täiendava argumendi võimaliku liikmelisuse toetuseks. Türgi kasuks selles geograafilises debatis kõneleb aga Küprose liikmelisus, hoolimata asjaolust, et Küpros paikneb tervikuna ida pool Euroopa traditsioonilist idapiiri Dardanelle. Tulenevalt Kurdistani küsimusest, on Türgil lisaks EL tasemele nõutava välispiiri välja arendamise probleemidele, palju muret ka omaenda territooriumi kontrollimisega.
Veelgi problemaatilisem on Türgi liitumine demograafilises aspektis, Türgis elab tänase seisuga 70 miljonit elanikku, kellele lisandub igal aastal kõrge iibe tõttu ligikaudu miljon, neist ca 20 miljonit on etniliselt kurdid (?mägi-türklased?). Tänases rahvarohkeimas liikmesriigis Saksamaal elab 82 miljonit elanikku, kellest ametliku statistika kohaselt ligikaudu 3 miljonit on türklased. Kui tänased demograafilised arengud jätkuvad, möödub Türgi Saksamaast 13 aasta pärast ning veel 12 aasta pärast näiteks ka Venemaast, tõustes Euroopa kõige suurema rahvaarvuga riigiks. Seda arengut näib täna takistavat vaid türklaste kõrge migratsioon just vana-Euroopa riikidesse, mis ühtaegu vähendab Türgi ja suurendab samal ajal Saksamaa, Prantsusmaa ja Beneluxi riikide rahvaarvu.
Türgi osalemas EL institutsioonides
Suurel rahvaarvul ja kõrgel iibel on oluline roll ka Türgi potentsiaalsel osalemisel EL institutsioonides ja valitsemisel. Kohtade jagamisel institutsioonides on aluseks nn ?kahaneva proportsionaalsuse? printsiip, mille kohaselt suuremad riigid saavad küll enam kohti ja mõju, kuid mitte lineaarses proportsioonis.
Mida see Türgi rahvaarvu arvestades tähendaks? Türgi võiks kõige varem liikmeks saada ajal, kus selle rahvaarv on võrdne Saksamaa omaga. Suure tõenäosusega on selleks ajaks EL-iga liitunud juba Rumeenia, Bulgaaria ja Horvaatia. Nende uute liikmesriikide puhul ei teki probleeme Euroopa Kohtu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu struktuuris, kus riikide suurusest hoolimata on neil võrdne esindus.
Raskusi tekitaks vaid Komisjoni ametnike senine proportsionaalne palkamistraditsioon, kus igale riigile on ette nähtud tema suurust arvestav hulk ametnikkonnas. Paraku ei vaja EL täiendavalt 10 protsenti ametnikke. Ka logistiliselt ei oleks neid kuhugi mahutada. Kõigi nende ametnike palk peaks samuti tulema ühiskassast, olukorras, kus Türgi liitumine on finantsaspektist niikuinii hiigelsuure miinusmärgiga. Kahtlusi on avaldatud ka Türgi suutlikkuses pakkuda piisaval hulgal kvalifitseeritud spetsialiste.
Peamises seadusandlikus kogus Ministrite Nõukogus ei avaldaks Türgi liitumine tööd halvavat mõju: Türgi saaks võrdselt hääli ülejäänud nelja suurriigiga, olles nii nagu teisedki esindatud ühe esindajaga. Nõukogu madalamad tasemed kopeeriksid seda jõudude jaotust ja siin oleks Türgi suur rahvaarv pigem isegi positiivne, võimaldades suutlikult osaleda kõigis töögruppides.
Peamine silmatorkav takistus tekiks Euroopa Parlamendiga, kus riikidele on kohad jagatud üsna selges proportsioonis nende rahvaarvuga. Türgi pretendeeriks sellisel juhul sarnaselt Saksamaaga 99 kohale, mis oleks umbkaudu 1/8 Euroopa Parlamendi koosseisust. Paraku ei võimalda Euroopa Parlamendi hooned aga sellist täiendavat inimhulka mahutada ja seega tuleks teiste liikmesriikide saadikute arvu sellesama 12,5 protsendi võrra vähendada. Selle vastu seisavad aga kõik tänased liikmesriigid.
Võttes eelnevad demograafilised ja geograafilised asjaolud kokku, võib teha kaks järeldust. Esiteks ei ole Türgil võimalik kuigivõrd lahendada probleemsest naabrusest ja kõrgest iibest tekkinud julgeolekuohtu. Samuti ei saa Türgi lahendada probleeme, mis tekivad seoses EL institutsioonides senini reegliks olnud kohtade ja häälte jaotuse põhimõtetest. Teiseks ei ole lähiaastatel näha lahendust ühelegi ülaltoodud probleemile: Türgi rahvastik jätkab kasvamist, EL institutsioonid jätkavad paisumist ja julgeolekuriskide tase Türgi naaberriikides ei näita alanemist.
Kui ELi ei saa?
Türgi kasuks selles olukorras räägib siiski asjaolu, et Türgi võib EL liikmesmaade jaoks kujuneda väljaspool liitu oluliselt suuremaks ohuks kui liikmesriigina. Pettumine ELis võib suurendada kiriku ja fundamentalistide mõju, see omakorda rikkuda suhteid Bulgaaria ja eriti Kreekaga ja lõpetada inimõiguste alased positiivsed reformid. Kindlasti suureneks esimestel aastatel järsult ka migratsioonilaine Türgist, sest kui riik ei saa Euroopasse, tuleb kodanikel sinna omal jalal minna.
Viljar Veebel,
Tartu Ülikooli Euroopa Kolled?i õppejõud
