Looduses kolada meeldis mulle nagunii, aga ega ma taimi ja linde eriti tundnud. Kuigipalju muidugi ikka, aga mul oli kogu aeg soov rohkem teada saada. Siis ühel päeval aastal 2005 sõime Raplamaa ajalehes Nädaline küljendaja Jaanika Kolliga koos lõunat ja Jaanika hakkas sirvima üht vana Maalehte, kus oli kuulutus retkejuhtide kursuste alguse kohta. Siis otsustasimegi proovida — äkki see ongi see, mida meil oleks vaja.
Kõige rohkem köitis mind koolis, et väga paljud ained, näiteks taimede tundmaõppimine, konnad, tüpoloogia jms, olid väljas ja me sõitsime või kõndisime ringi ning tegime asju endale selgeks.
Täna ma tunnen igatahes märksa rohkem taimi ja linde kui varem. See oligi minu eesmärk — teada rohkem loodusest.
Aga kõige parem asi selle kooli juures oli kursus, kes kokku tuli. Me olime kõik üsna erineva tausta ja erialadega, aga ometi klappisime esimesest sessist alates, nagu oleksime vanad sõbrad. Ja muide, väga palju
õppisime üksteiselt, sest meie hulgas oli väga heade teadmistega inimesi. Suhtleme siiamaani, viimati käisime kevadel kanuumatkal. Aga kooli lõpetasin juba eelmisel kevadel.
KRISTIINA VIIRON,
Eesti Päevalehe ajakirjanik
