Miks metsikud koerlased üksteisele tuule alla teevad

Metsikute koerlaste omavahelised suhted on kui tugevama suhted nõrgema looma vastu. Seda nii liigiseseselt kui ka liikide vahel. Tavaliselt teeb hunt ülejäänutele tuule alla, šaakal ajab minema rebase ja kähriku.


Meie metsades on peale viimasel ajal suurt tähelepanu pälvinud puude ja puidu ka teisi elanikke. Metsikud koerlased nagu hunt, rebane, kährikkoer ja šaakal on meie loodusmaastikel vähem või rohkem tuntud liikujad.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Peep Männil aitas loodusõhtul TÜ loodusmuuseumis metsikute koerlastega tutvust sobitada, nende elu ja harjumusi tutvustada.

Inimest on ikka huvitanud, palju meie maastikel metsloomi, sealhulgas ka metsikuid koerlasi ringi liigub. Täpset numbrit Männil öelda ei osanud, kuid jutuks tulid meetodid, kuidas loomade arvu teada saada.

Hundikahjud kompenseerib riik

Kindel number on loomade küttimisstatistika. Jahimehed annavad teada, keda, kuipalju ja kuskohas on kütitud. Teine võimalus loomade arvukuse hindamiseks on jäljeloendus ehk talvine ruutloendus. Üle Eesti on nn loendusruudud ja selles hinnatakse kõik metsloomade jäljeread. Vähem infot annab see loendusviis kähriku kohta, kes mõnikord loenduse ajal võib taliuinakus olla. Kolmas hindamisviis on suurkiskjate vaatlused, mis kogutakse jahimeeste poolt kogu aasta vältel. Infot loomade arvukuse kohta annab ka kahjustuste seire. Siit koorub välja, palju nt hundid on kahju teinud põllumajandus- ja lemmikloomadele. Kahjustuse ekspertiise teeb keskkonnaamet ning hundikahjud kompenseerib riik.

Rajakaamerate ülesvõtetelt saab huvitavat infot loomadevaheliste suhete kohta, aga ka seda, kes näiteks söödapaika külastab, kui selle lähedusse on pandud kaamera. Peale esimesi teateid kohta šaakalite kohta Matsalu mail, pandi üles just rajakaameraid, et tuvastada selle liigi olemasolu. Telemeetria on võimalus panna jälgimisseade loomale kaela. Alates 2011. aastast on kaeluse saanud kaheksa hunti. Sellisel moel kogutud teave annab pildi looma territooriumist ja harjumustest.

Rebasele sobib ka linnaelu hästi

Kõige rohkem kohtumisi on inimesel ikka rebasega. Näiteks talvepäeval autoga sõites võib teda kohata põllul hiiri püüdmas. Lumisel päeval on selline pilt väga meeldejääv. Põhitoit rebasele on hiired, kuid ta ei põlga ka toituda metsast leitud korjusest. Kui Matsalus tehti katse lindude tehispesadega, oli rebane seal kõva tegija. Rebasel, erinevalt šaakalist, oli tarkust sama tehispesa juurde tagasi tulla, et saada teada, kas ehk on linnud uued munad teinud.

Rebase puhul on teatud kahtlusi, kas isa aitab emal poegi üles kasvatada. Rebaseemal on kombeks tuua toitu uru juurde koju, mistõttu võib tema pesauru juurest leida toidujäätmeid, näiteks luid. Rebasekutsikad kasvavad jõudsalt ja nelja-kuuselt on nad valmis pesast lahkuma ja laia ilma minema. Rebasele sobib ka linnaelu, sest ta on kiire ja osav ning siin on toitu enam kui metsas.

Hundipere seevastu on näide monogaamsest kooselust. Hundipaar elab aastaringselt koos ning koos kasvatatakse ka pesakond suureks. Kaelustatud emahuntide territooriumid on olnud suurusega 600 km² ja 900km². Territooriumi suurus sõltub toidubaasist. Emahunt teeb varjatud kohta sünnituspesa, kus toob ilmale kuni kaheksa kutsikat. Kutsikad elavad aastakese või teisegi isa-ema juures ja alles siis lähevad laia ilma oma kohta otsima.

Tavaliselt lastakse meil aastas pooled hundid maha. Vaid üksikud hundikarjad suudetakse jahipidamisest täiesti kõrvale jätta. Näiteks 2016/2017 jahihooajal kütiti 114 hunti, eelmisel hooajal 103 looma. Optimaalne huntide arvukus suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskava kohaselt on 20 ±5 pesakonda. Sellise tulemuseni jõudsid meie inimesed, kui koostati suurulukite ohjamiskava. Madala huntide arvukuse korral ei saa rääkida elujõulisest asurkonnast. Kui hunt ei leia paaritumiseks liigikaaslast, võib ta sugu teha ka koeraga ning nii sünnivad hundi ja koera hübriidid.

Hundi toidulaud koosneb peamiselt sõralistest: kitsed, metssead, hirved, põdrad. Kui metskitsedel on kehvad ajad ja neid on vähemaks jäänud, siis on jälle metssigadel olnud arvukus kõrge ning hundi toidulaud kaetud. Noored hundid, kes ei ole veel osavad kütid, toituvad palju korjustest. Murdjad on vanad ja kogenud hundid. Ohuks hundile on ikka jahimehed, harva saab mõni loom hukka liiklusõnnetuses või kärntõve tulemusena. Haigustest on hundile tõsine oht kärntõbi. Hinnanguliselt on kärntõbi viimasel paaril aastal levinud ligi pooltes hundikarjades.

Noored kährikud ei oska ohtu hinnata

Kährik ei ole hea kütt ning seetõttu peab ta toidu suhtes leplikum olema. Tavaliselt toitub kährik sellest, mis maa peal leida on. Meelsasti sööb vilja, õunu ja ka korjuseid. Kindlasti rüüstab ka linnupesi. Tavaliselt elavad kährikud paaris ja koos kasvatatakse ka järeltulijaid. Elupaigana kasutavad nad meelsasti mägraurge, eriti neid osi, mis mäkradele enam elamiseks ei sobi. Kährik peab puhtust ning tema elupaiga metsas tunnebki nö väljakäigu järgi ära.

Kui rebasepere toob poegadele toitu ka koju, siis kährikud nii ei tee. Kui piimast poegadele enam ei jätku, tuleb koos vanematega toiduotsingutele siirduda. Kui alates augustist on maanteede ääres näha palju kährikute korjuseid, siis see ongi aeg, mil pojad lahkuvad kodust. Rumalad veel, nagu nad on, ei oska noored kährikud kiirelt liikuvates autodes ohtu aimata. Kährikutel on lumes raske liikuda ja siis võtavad nad ette taliuinaku. Kährikuidki tabab tihti kärntõbi. Kuna kährikunahk ei ole praegu eriti hinnas, siis jahimehed tema laskmisest eriti huvitatud pole. Kährik on meil loetud võõrliigiks ja teda võib küttida aastaringi. Kährikute arvukus on järsult tõusnud peale marutaudi vastast vaktsineerimist.

Šaakal on meil hästi kohanenud

Huvitavam on šaakali lugu. Kui 2013 esimesed loomad Eestimaal leiti, kuulutati loom võõrliigiks. Teadmiste täienedes on selgunud, et tema liigikaaslasi võib leida Poolast, Ukrainast, Valgevenest ja Lätist-Leedustki ning seega on tegemist liigi loodusliku levikuga. Nüüd on šaakal meil hästi kohanenud jahiuluk. Toidubaas on sarnane kähriku omaga, kuid loom ise on agressiivsem ja jultunum. Tihtipeale leiab neid asustuse läheduses ning seega on alust arvata, et tõsist talve ta mandril inimese abita üle ei ela.

Rebane ja šaakal on sarnased. Eristamistunnusena saab nimetada, et rebase jala esiküljed ja kõrva tagaosa on mustad, kuid šaakalil heledad. Jälgi uurides võib näha, et šaakalil on kaks keskmise varba padjandit tagant kokku kasvanud. Hunt ja šaakal uluvad: hunt madalamalt, šaakal kõrgemalt. Ulgumisele vastab teine šaakal samuti ulgumisega.

Rebane ja šaakal, samuti ka hunt ja šaakal koos elama ei mahu. Tavaliselt sellises olukorras rebane taandub agressiivsema šaakali ees. Kahju teevad šaakalikutsikad lambatallede murdmisega. 2016. aastal kütiti umbes kolmkümmend šaakalit, enne seda oli meil kütitud või hukkunud kokku 16 isendit. Tavaliselt on pesakonnas neli-viis kutsikat, kes umbes pooleaastaselt liiguvad vanemate territooriumilt ära.

Põhiline šaakali eluala jääb praegu läänerannikule, kus on talle sobilik toidubaas ning varjetingimused roostike ja kadastike näol. Eraklik pesakond on Piirissaarel.

EDA TETLOV

blog comments powered by Disqus