Miks me ometi ei õpi?

„Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel istub,“ ütles meie hulgast juba lahkunud kirjanik Mati Unt. See ütlus on sedavõrd populaarne, et anti aastal 2007 lausa eesti keele riigieksami teemaks.
Kipub olema nii, et tark õpib teiste vigadest, rumal ei õpi enda omadestki. Sest kuidas muidu seletada kõiki neid sündmusi, mis Eestis ja maailmas toimub? Järgmise nädala teisipäeval möödub 81 aastat juuniküüditamisest, kus Venemaa kaugetesse piirkondadesse saadeti asumisele 95 000 inimest. Perekonnad lahutati, kodud, kultuur ja meie iseolemine hävitati. Inimesed surid kehvades tingimustes, mõned suutsid leivapalukeste toel elu grammhaaval üles ehitada. Igal küüditamise mälestuspäeval öeldakse, et me ei unusta, aga kuidas siis lastakse ühes Euroopa riigis kohutavat sõda pidada, kus endiselt võideldakse mitte ühe riigi vabaduse, vaid meie kõigi vabaduse ja elu eest?
Enne iga-aastasi suuri jaanipühasid räägime taaskord, et joobes pea ja autorool omavahel kokku ei käi. Ent sellegi poolest peame nukrusega üle katuse käinud auto juures tõdema, et läks taas nii, nagu me ei tahtnud.
Praegune trall inflatsiooni, toetuste ja aktsiisi langetuse teemadel võtab Mati Undi sõnad hästi kokku. Head ajad annavad võimaluse helde käega oksa saagida ja kui kord pauguga maha kukutakse, ollakse hämmingus, kuidas küll nii juhtuda sai. Head ajad ei tähenda arutut laristamist ja halvad ajad ei tähenda justkui helikopterilt raha külvamist. Head ajad ei tähenda, et riigikaitsele tähelepanu pöörama ei pea, halvad ajad ei tähenda, et omadele selja pöörame. Ehk tasuks olla targem, saag käest ära panna ja veidi õppida?