Otsustasin kodus suurkoristuse ette võtta. Viskasin ära ligi kuue aasta jagu asju, mida ma viimase aasta jooksul ilmselt isegi vaadanud polnud. Prügilas teatati mulle, et kuus aastat tähendab 340 kilogrammi kraami. Ja mulle tundub, et sama palju tuleb vist veel.
Asjad, asjad, asjad. See, millest tänapäeval mööda ei saa. Asju saab osta igalt poolt: odavalt Hiinast, kallilt Eestist. Ole ainult inimene ja vii ära. Seda, et meie tarbimine ületab ammu normaalsuse piire, me ei taju. Tajuvad vähesed, need, kes teevad teadlikumaid valikuid ja utsitavad teisigi tagant. Paljud tajuvad ainult, et asjad on need, mis toovad rõõmu, suudavad meid teha kuidagi paremateks ja aidata kaasa elujärje paranemisele.
Kui kord esemed vanaks jäävad, viskame nad minema. Mõned ei viska (nagu mina), vaid lükkavad need mõneks ajaks kaugemale, et siis viis aastat hiljem koristustuhinas kõik, mis vähegi ette jääb, prügilasse saata.
Selleks, et koristustuhin produktiivsemalt läheks, võib kasutada populaarset KonMari meetodit, mis koosneb kuuest peamisest nipist. Esiteks tuleb koristamisele pühenduda, seejärel manada silme ette ideaalne elustiil ja tänada kõiki asju oma ülesande täitmise eest. Siis tuleb koristada kategooriate, mitte tubade kaupa, jälgida koristamisel järjekorda ja küsida endalt, kas see ese toob veel rõõmu. Ja mõned tunnid hiljem võib 340 kilogrammi kergemana värske ilme saanud koduga uuele päevale vastu minna.
Karusloomafarm kui iganenud majandusharu
Lisaks kodule vajavad värskendamist ka iganenud arusaamad. Sest 21. sajand ei ole enam aeg ja koht, kus rääkida iganenud arusaamadest nagu karusloomakasvatused, loomad tsirkuses, samasooliste abielu või erivajadustega inimeste aktsepteerimine ühiskonna täisväärtuslike liikmetena.
Meeldib see meile või mitte, ent aeg ja inimesed muutuvad, väärtused ühes sellega. Selle nädal algul kirjutas ajaleht Postimees, et Eesti suurim, ja viimane, karusloomafarm on neli viimast aastat olnud majanduslikus languses. See tähendab, et kui langus jätkub, on otstarbekas asutus sulgeda. Ja meeldib või mitte, see tähendab lõppu ühele julmale ja iganenud majandusharule, millest paljud Euroopa riigid on ammu loobunud. Rääkimata mainekatest disaineritest ja ettevõtetest, kes on otsustanud kasukad ajalukku jätta.
Jääb arusaamatuks, miks tuleb Eestis endiselt keskenduda teemale, mis ammu peaks ajalooprügikastis olema. Seda arusaamatum on keskkonnaameti otsus ikka veel mingifarmidele lubasid anda. Öeldes, et „alus keeldumiseks puudub“. Siinkohal tasub meelde tuletada 2014. aastal läbiviidud küsitlust, millest selgus, et 69 protsenti eestlastest ei poolda karusloomafarme.
Sama rada käis tsirkus. Tänaseks on iganenud arusaam, just kui saaksid lapsed ainult tsirkuses pärisloomi näha, seljataha jäetud ja mõistetud, et loomade koht ei ole põlevate rõngaste ja pallide taga. Jällegi: kolmveerand küsitlusele vastanutest ei pooldanud tantsivaid karusid ega rattaga sõitvaid puudleid.
Valede külvamine ei aita
Ajalooprügikasti kuulub teisigi arusaamu, millest igapäev ühiskonnas kõneletakse. Olgu selleks samasooliste abielude lubamine või lapsendamine. Kasside-koerte vabapidamine või see, kas erivajadusega inimeste kortermaja segab kauaoodatud turistide rahulikku linnas viibimist või mitte. Selle asemel, et tarbetut hirmu külvata ja valesid levitada, tasub mõnikord ekspertidega aru pidada, kaaluda poolt- ja vastuargumente. Võib-olla selgub, et hirmudel polegi tegelikult alust.
Ehk tasuks vanadest arusaamadest lahtisaamisega teha nii, nagu KonMari meetodil koristamisega. Kaardistada enda jaoks väärtus, mõelda, kas selle üle muretsemine toob rõõmu, arutleda, kuidas see päriselt (!) kellegi elu mõjutab, ja siis arvestada, et olemas on ka teistsugust lähenemist. Ning seejärel lõplik otsus teha. Usutavasti säästab see närvirakke ja tuleb viimaks rohkem kasuks kui kahjuks.
Muutused on teatavasti alati vajalikud. Isegi kui esialgu tundub, et tulemas on midagi uut ja hirmsamat, siis sõltub kõik suhtumisest. Selle asemel, et rind kummis ja pea kõrgilt kuklas kõigele uuele vastu seista, tuleb leppida tõsiasjaga, et muutused peavad toimuma selleks, et meil oleks, kuhu areneda.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
