Alles jagati palju kiitust Valdur Mikita “Lingvistilisele metsale”.
Ei ütleks, et Mikita raamatut eriti kerge lugeda oleks, on palju keerulisi mõttekäike, uusi termineid, ekstravagantseid võrdlusi ja paralleele, mis teenivad ikka paremat mõistmist.
Sattus ette üks terviklik mõttekäik. Tooksin siinkohal selle lõigu Valdur Mikitalt sõnasõnaliselt. Selles on idee väga hästi sõnastatult edasi antud. Ühtlasi oleks see ka näide raamatu olemusest. Siin see on: “Suur osa loovusest (vähemasti see osa, mida nimetatakse innovatsiooniks) on inimesele pikas perspektiivis ilmselgelt kahjulik. Masendavalt suur osa innovatsioonist on odav turundusvõte, kus mõni tähtsusetu vidin seotakse kunstlikult mõne ebaolulise probleemi lahendusega. Tänapäeva maailmas on niisugune pseudoinnovatsioon viinud arutule ületarbimisele ja ressursside raiskamisele, mille ainus eesmärk on tagant tõugata majanduskasvu ja lühendada toote elutsüklit. Turud ähmastavad meie meeli globaalse sõnumiga, et iga innovatsioonikübe on määratu kultuurisaavutus. Selles protsessi veelgi süngem aspekt on aga see, et maailm muutub enamiku inimeste jaoks lihtsalt liiga kiiresti. Oma bioloogilise ehituse poolest oleme jäänud primaatideks, kultuuri põhivormid, mis on inimesele emotsionaalselt lähedased, on aga suuremalt jaolt loonud kiviaja inimesed. Seega peame oma ülikeerukas tsivilisatsioonis hakkama saama ahvi aju ja korilasae psüühikaga. See tekitab paratamatult konflikti. Väga palju inimkonna intellektuaalset ressurssi kulub mitte kultuuri või teadvuse arendamisele, vaid lihtsalt inimese kokkulappimisele, ruineerivatele ja väsitavatele järeleaitamistundidele. Innovatsioon avaramas tähenduses ajab igal aastal sõna otseses mõttes hulluks miljoneid inimesi. Tohutud sotsiaalkulutused on innovatsiooni tagajärg – alates tööstusrevolutsioonist ei jagu inimesele füüsilist tööd, alates arvuti võidukäigust ei jagu neile enam isegi vaimset tööd. Riigid on muutumas üha enam varjupaikadeks lootuse kaotanud inimestele, kes ei oska või ei taha enam tsivilisatsiooni hüvedega kaasa joosta. Siin näib olevat mingi kohutav vastuolu – iga loovuse- ja innovatsiooniakt, millega me tsivilisatsiooni tagant tõukame, lükkab järgmise rühma inimesi kuristikku.”
Omalt poolt illustreeriksin eelöeldut TV Ringvaate saates tutvustatud Apple nutikellaga, milleta saaks ju väga hästi elada. Aga küllap see ostjaid leiab! Eelneva valguses võib väita, et ei kehti enam inglise vanasõnagi, et ma pole nii rikas, et osta odavat – see vanasõna peab silmas asjade kestvust, mis aga pole praegusilmas eesmärgiks. Mis ei tähenda, et uus nutikell odav oleks, aga küllap seegi saab tulevikus uue rivaali. Kas oleme Sisyphosed, kes ei märkagi üleslükatava kivi tagasiveeremist?
EHA NÕMM
