Ma õpetan seda, mida tunnen ja mida ka praktilises elus oskan. Valdavalt on mu oskused loodusega seotud ning sedasorti õpetamist ongi Luual vaja. Gümnaasiumis oleks vist vähe õppeaineid, mille õpetamisega ma hakkama saaksin. No soome keele õpetamisega saaksin küll hakkama, sest see on mu emakeel. Aga füüsika, keemia või matemaatikaga nii lihtsalt ei läheks.
Õpetajatöö meeldib mulle, sest kuigi see nõuab õpetajalt endast maksimumi andmist, annab ta õpetajale ka sama palju tagasi – vähemalt meie koolis. Meie õpilased on erilised. Juhuslikke “kliente” meil peaaegu ei ole; valdavalt meie õppijad teavad, mida tahavad, nende ootused on väga kõrged ja niisama aega raiskama ei tulda. Õpetajana pean maksimaalselt pingutama, et nendele ootustele vastata. Kui olen seda suutnud ja tund on korda läinud, siis toob see kaasa rahulolu. Üldhariduskoolis ei saa kõik noored aru, et õpetaja ja õppija suhe on partnerlus, nemad on pigem võtja rollis ja õpetaja andja rollis. Meie kooli tulevad õppima peamiselt need, kes on oma erialavalikus kindlad või on juba nii-öelda “teisel ringil”. Nemad teavad eriti täpselt, mida vajavad, aga neil on ka kogemustepagas, kust õpetajalgi üht-teist võimalik kõrva taha panna. Seega on meie koolis andmine ja saamine tasakaalus.
Meie kool on väga aktiivse eluhoiakuga. Siin ei saagi teisiti, kui peab projekte kirjutama, arendama, suhtlema – see toob õpilased majja ja leiva lauale. Kool osaleb paljudes koolivälistes ühendustes ja on algatanud mitmeid protsesse ja projekte, andnud lubadusi tulevikuvõimaluste suhtes nii õppijatele kui tööandjatele, on välja töötanud kursusi ja õppekavasid. Olen ka ise osalenud mitme kursuse ja õppekava loomises. Juhul, kui need on õnnestunud ja hakanud oma elu elama, oodatakse, et annad sama kursust veel ja veel. Üks alustatud asi tingib teise ja nüüd ongi nii läinud, et ei saa enam kuidagi karusselli pealt maha, sest hoog on suur. Kui hüpata, siis võib haiget saada!
Mõnikord oleme kolleegidega asja arutanud ning leidnud, et Luua kool on nagu elevandilõks. Kes korra sisse satub, see jääb, ega saa arugi, et on lõksus, vaid tunneb sõgedana seal olekust rõõmugi. Minema siit enam ei saa. Ja ega tahagi.
AINO MÖLDER,
Luua Metsanduskooli pedagoog-metoodik
