Eelmise neljapäeva hilisõhtul tehti riigikogus ajalooline otsus, millele ma vastu hääletasin. Vaid kahepäevase saaliarutluse tulemusel võeti Reformierakonna, Isamaaliidu ja Sotsiaaldemokraatide häältega vastu otsus, mis paneb võlaorjusesse meie tulevased põlved. Nimelt võttis riigikogu enamus vastu otsuse kinkida üle kahe miljardi euro ehk kümneid miljardeid Eesti kroone maksumaksja raha laenutagatiseks meist jõukamatele Euroopa riikidele.
Meile püütakse selgeks teha, et tegu pole mitte reaalse rahaga vaid garantiiga. Ent peale osade poliitikute arvavad ka väga paljud tuntud ja tunnustatud arvamusliidrid, pangajuhid, ühiskonnategelased, politoloogid ja paljud teised, et on ülimalt tõenäoline, et ühel päeval lähevad garantiid täitmiseks ja väljamaksmiseks. Tegemist on äärmusliku riskiga, millist üks meiesugune vaene riik endale lubada ei tohiks.
Tänaseks on Saksamaa valitsus arvestanud võimalusega, et näiteks Kreeka läheb juba jõuludeks pankrotti. Arvestades sealse majanduse ülikehva seisu, puudub praegu igasugune lootus, et see riik suudaks abiks saadud laenud kunagi kellelegi tagasi maksta. Pealegi on meie panus Euroopa abifondi teiste riikide
Peaasi, et rahvas laenugarantiidest teada ei saaks!
Vaevalt, et tavainimene Euroopa abipakettidest liiga palju teab. Ja ei saagi teada, sest vastupidiselt Euroopale, kus nii olulist küsimust arutatakse rahvaga ja küsitakse nendelt arvamust, vaieldakse, protestitakse ja vastupidiselt ka Soomega, kus Euroopa abipakettidest osalemine oli valimiste peateema, tehakse meil otsuseid kabinettide vaikuses. Alles suvelõpul lausus Euroopa Liidu Asjade komisjoni esimees Taavi Rõivas avalikkusele, et Eesti seisukohad Kreeka abi asjus on osaliselt salastatud, mis olevatki tavaline praktika.
Valimiste ajal ja eurorahale üle minnes ei julenud peaminister Andrus Ansip, Mart Laar või Jürgen Ligi sellest rahvale iitsatadagi. Rahandusministeeriumi koduleheküljelt on aga näha, et minister on juba pooleteist aastat käinud erinevatel kohtumistel Euroopas, kus on saadud infot eurokriisist tulenevate võimalike kohustuste suhtes Eestile. Ja nüüd tehti otsus kiirmenetlusega ära. Ühel päeval neli istungit ja otsus vastu võetud.
Riigikogu liikmed on saanud oma volitused valijate käest, eeldusel, et nende kogutud maksumaksja rahaga teha Eesti valijale kasulikke tegusid.
Postimehe vahendusel aga teame, et 80 protsenti Eesti rahvast on hiigelike laenugarantiide andmise vastu. Valimistel usuti, valitsusparteide lubadustesse politseinike, õpetajate ja päästjate palga tõusust, usuti topeltpensioni, kodukulude alandamisse ja tasuta haridusse. Vastu saadi aga vastutustundetult vastuvõetud kohustused ilma maksumaksjale olukorda selgitamata.
Kas Eesti inimene ikka teab, et Kreekas ja Portugalis on pension 80–100 protsenti endisest palgast Eesti vaevu 40 protsendi kõrval. Kriisis oleval Iirimaal on keskmine palk 4032, Portugalis 1417 eurot, kriisi künnisel Hispaanial 2275 ja Itaalias 2379 eurot. Eesti keskmine aga vaid 857 eurot.
Miks peab vaene riik rikast päästma?
Miks peaks suuri kärpeid teinud, tohutult makse tõstnud, palku vähendanud ja pensioneid ning toetusi mitmeks aastaks külmutanud riik abistama vastutustundetult laristanud ja lõhkilaenanud riike, minnes nii vastuollu meie oma rahva õiglustundega? Miks arvab osa saadikuid, et võlgu elavaid ja krooniliselt maksejõuetuid riike on üldse võimalik aidata neile lihtsalt nendele raha juurde andes? Miks peaks Eesti rahvas päästma Prantsusmaa ja Saksamaa suurpanku, kes läksid Kreekasse laenamisega lihtsalt eriti hoogu?
Miks peaks Eesti laenama raha selleks, et Kreeka õpetajale meist paremat palka ja meist tunduvalt kõrgemaid pensione maksta? Miks peab meie pisku raha minema Euroopa pankade halbade laenude ja selle kaudu Euroopa eliidi ja rahameeste isikliku vara päästmiseks? Need olidki põhjused, miks mina ja kogu Keskfraktsioon eelnõule vastu hääletasime.
Me hääletasime Eesti rahva tuleviku poolt! Ent otsus, et meie rahvas hakkab Euroopa suuri erapanku päästma, sai koalitsiooni (välja arvatud kaks saadikut) ja sotsiaaldemokraatide 59 häälega kahjuks ikkagi vastu võetud.
i
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige, Keskerakond
