Tõkendi seadmisega ei saa mitte kuidagi nõus olla, sest Kadri Kõusaare film ?Magnus? on mängufilmi ?anri kuuluv loominguline teos, mis põhiseaduse paragrahvi 38 järgi on sätestatud olekuga “kunst on vaba? ega kuulu seetõttu keelamisele sõltumata sellest, kas kellelegi kunstis käsitletav teema meeldib või mitte. Kõige suurem oht sõnavabadusele tekib hetkel, mil ühiskonnas vastukaja leidvad teemad keelatakse; põhiseaduslikust õigusest, paragrahvist 45 lähtuvalt on inimestel õigus levitada informatsiooni eeldades, et puudub tsensuur. Loomeinimestel on seega laiem mure: meie vabas Eestis ei võigi enam loomingu alust võtta elust enesest ning seda oma ideedega laiendada ja täiustada. Nii kaotame oma ?Tõed ja õigused?, ?Wikmani poisid?, “Klassid?, “Georgid? jmt rahvalikud ja kunstilised sündmused.
Kadri Kõusaare filmi ?Magnus? puhul saab rääkida vaid ja ainult mängufilmist. Filmimaailma reeglite järgi on filmi tiitrid filmi dokument. Antud juhul on filmi alguses ära märgitud, et ?film on inspireeritud tõsielulistest sündmustest?, kuid film ei pretendeeri tõsieluliste sündmuste täpsele rekonstruktsioonile. See film ei ole ei dokumentaalfilm, dokumentaaldraama ega muud sarnast. Üheski filmi tiitrireas pole nimetatud prototüüpide ehk võimalike ja ennast identifitseerida soovivate elik nn “reaalsete inimeste? nimesid. Ühelgi juhul pole siin vastuollu mindud põhiseadusega, mis kaitseb isiku identiteeti, millise mõiste alla kuuluvad isiku nimi, tema välimus ning teised isiku kohta käivad andmed. Filmis “Magnus? on kõik tegelased loominguliste reeglite järgi üldistatud tegelaskujud. Filmis ei esine oma nimedega reaalseid ega ajaloolisi isikuid, mille põhjal saaks väita, et film riivab kellegi põhiseaduslikku õigust eraelu puutumatusele. Kordame veelkord: filmi dokumendiks on filmi tiitrid ? ja filmi tiitrite järgi mängivad filmis näitlejad, mitte ei esine oma eluga reaalsed persoonid. Käesoleval juhul kinnitavad tiitrid antud teose kuulumist fiktsioonide valdkonda, kunstilise taotlusega loominguliste teoste (antud juhul audio-visuaalsed teosed ehk filmid) ridadesse.
Esmane tõkend seati olukorras, kus kohus polnud veel filmi näinud ning kohtu poolt lähtuti ilmselgelt inimese põhiseaduslikust õigusest eraelu puutumatusele. Tõkend esitati kohtu poolt, et mitte tekitada olukorda, kus filmi levisse laskmisel ei saa enam “tagasi võtta? eraelu jagatust. Samas on lubamatu olukord, kus, olles filmi näinud, kuid omamata erialaga seotud konkreetseid teadmisi, ei kaasatud kohtu poolt kiiremas korras vastava ala eksperte. Kuivõrd inimene on ekslik ja ka õigussüsteem koosneb inimestest, siis ekslikkuse välistamiseks on see ainumalt eeldatav tegutsemise viis. On lubamatu lasta kohtu töösse sisse vigu ja ebapädevust, mis vähendab usaldustunnet Eesti õigussüsteemi vastu tervikuna. Konkreetselt on kohtu poolt omavahel segamini aetud mõisted “dokumentaaldraama? ning “mängufilm?. Nende mõistete olemus pole mitte mingil juhul samane, kuigi kunstilisi sarnasusi võib leida.
Tõkendi esitaja ebapädevus audio-visuaalse meedia käitumistavade ja normide alal väljendub ka käesoleva situatsiooni hindamisel, kus tõkend on suunatud Kadri Kõusaare kui isiku vastu. Audiovisuaalsete distsipliinide toimimisprintsiibi järgi peaks olema (kui üldse) tõkend suunatud filmilevitaja vastu. Kuigi erialad võivad kattuda, pole siinkohal tegemist sellise juhtumiga ning antud juhul kannatab Kadri Kõusaar kui isik, kui loojanatuur. Ja seda vaid põhjusel, et ta julges filmis hakata rääkima teemadest, mis puudutavad sügavamalt inimeste empaatiatunnetust.
Ja lõpuks, kuid mitte viimaseks: suure etteheite õigussüsteemi toimimise suhtes põhjustab protsessi venimine. Aasta jooksul pole protsessis jõutud filmi sisulise aruteluni. Millisel moel iganes leiab film ka võimaluse levida, laiendatakse tõkendit, kuid pole läbi vaieldud, kas film keelamist tõepoolest väärt on. Film on majanduslikus mõttes kiiresti vananev toode ega ole seatud olukorrast lähtudes saanud autoritele tagasi toota loometöö käigus kulutatud ressursse.
