Lastekaitse on Eestis olnud viimastel aastatel üsna tagaplaanil ja sellega seoses vajab Eesti ühiskond ajakohaseid seisukohti ka lastekaitse alal. Sotsiaalministeerium on võtnud vastu otsuse töötada tänavu Eestile välja uus lastekaitsekontseptsioon.
Sellega seoses võtsin minagi osa sotsiaalministeeriumi eestvedamisel Tartus toimunud lastekaitsekontseptsiooni arutelust, mille eesmärgiks oli uue kontseptsiooni tutvustamine ja selles valdkonnas tegutsevate inimeste arvamuse uurimine. Kahjuks peab möönma, et paljud teemad, mis seonduvad lastekaitsega, jäid seal arutamata. Koolis töötava inimesena on mul muidugi eriti kahju, et üldse on arutlusest välja jäetud võitlus koolivägivallaga.
Koolikohustuse mittetäitmisse suhtub riik hambutult
Tundub, et vist oli õigus nendel, kes pidasid eelmise aasta kõva kära koolivägivalla ümber juba alguses suureks kampaaniaks, mis peagi kaob ministeeriumide huviorbiidist. Väga nigela mulje jättis ka riigi üsna hambutu suhtumine koolikohustuse mittetäitmisse. Töörühmas tuli välja küll hulk probleeme ja mõningad konkreetsed ideid, kuid mulle jäi küll mulje, et haridusministeeriumil ei ole mingit nägemust selle kohta, milline on riigi osa ja millised võiksid olla teiste osapoolte ülesanded selle probleemi lahendamisel.
Riigiinstantsidel ei ole ka mingit visiooni, millist abi võiks riik pakkuda teistele osapooltele selle probleemiga võitlemiseks.
Riigi abi oleks aga väga vaja, sest tegemist pole piirkondliku, vaid kogu põhihariduse ühe olulise probleemiga, mis on tihedalt seotud ka noorte tööpuuduse ja noorsoo kuritegevusega.
Koostöö ja kiire tegutsemine üliolulised
Eestis on praegu 165 486 põhikoolis käivat last, kuid puudub täpne statistika, kui palju on meil koolist väljalangenud lapsi. Selle põhjuseks on eelkõige erinevad arusaamad koolikohustuse eesmärkidest ja seeläbi ka sellest, millised on need lapsed, kes ei täida koolikohustust.
Eri andmetel võiks neid lapsi olla 20 ja 5,7 protsendi vahel. Viimane protsent on välja pakutud haridusministeeriumi koduleheküljel ja sinna on arvatud ka lapsed, kes ei käi koolis, sest elavad välismaal või ei saa mingil tervislikul põhjusel ajutiselt kooliharidust.
Seega pole riigi tasandil veel päris selge seegi, millisest hulgast noortest inimestest käib jutt, kas 3300 lapsest või 5000 lapsest.
Tartu kohtumisel oli ka rida olulisi edasiminekuid. Väga konkreetne arutelu toimus näiteks koolitervishoiu töörühmas. Loodan, et sealsed head ideed kajastuvad ka lastekaitsekontseptsioonis.
Esiteks oli töörühmas juttu lastega tegelevate institutsioonide tihedama koostöö vajadusest. Räägiti perearstide kaasamisest võrgustikku. Eriti oluliseks tuleks pidada koostööprobleemide lahendamist just töös eelkooliealiste lastega ning varajases sekkumises. Just varajase sekkumise halba olukorda peeti oluliseks ära märkida ka 2003. aastal Tartu Ülikooli korraldatud konverentsil ?Haridus kõigile?.
Väga oluline on tagada just eelkooliealiste laste kohta käiva info kiire vahetamine erinevate spetsialistide vahel (lasteaia pedagoog, logopeed, perearst, lastekaitsetöötaja).
Väikelaste ja koolieelikutega peredele tuleks teha nõustamine, logopeediline abi, pereteraapia ning füsioteraapia hästi kättesaadavaks. Väga oluline on ka senisest resoluutsem sekkumine, kui laps jääb vanemliku hoolitsuseta. Siinkohal on praegu palju vajaka nii seaduste rakendamises, kohtupraktikas kui ka toetavate teenuste küsimuses.
Eriti oluline oleks eelkooliealiste laste puhul, et sekkumine oleks õigeaegne ja lahendused kiired, sest lapse areng selles eas on väga kiire ja vigade hilisem parandamine väga kulukas ning tihti võimatu. Olen veendunud, et varajane sekkumine tasub ennast ära.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et arutelul toimus edasiminek mitme olulise probleemi mõistmisel ja lahendamisel, kuid kahjuks olid need küsimused eelkõige seotud konkreetsete probleemide lahendamisega, nagu näiteks võitlus lastega kauplemise vastu, laste õiguste kaitse kohtus, laste liikumisvabadus, lastega tegelevate inimeste koolitamine jne.
Eriti tähtsates ja tihedalt läbi põimunud lastekaitse probleemides nagu vägivald, koolikohustuse täitmine, erivajadustega laste õpetamine ja koostöö erinevate eluvaldkondade vahel pole leidnud ühist meelt ning puuduvad ideed, kuidas nende probleemide lahendamisel edasi minna.
Seega on veel üsna pikk tee käia enne, kui Eesti lastekaitsekontseptsioon saaks valmis sedavõrd, et sellele saaks oma tööd tehes toetuda. Õigesti välja töötatud kontseptsioon peaks tuginema eelkõige ühiskondlikule kokkuleppele.
ILMAR PAJUMÄGI,
Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
