Jant võõrtööjõu kasutamise üle on kestnud kuid. Riigikogu otsuse kohaselt saavad selle aasta 17. märtsi seisuga Eestis seaduslikult viibivad võõrtöölised, kelle lühiajalise töötamise aeg on hiljuti läbi saanud või saamas, põllumajanduses töötamist jätkata.
Pärast 31. juulit on võõrtöölisel aega kuni 31. augustini, et korraldada oma Eestist lahkumine. See aga tähendab, et ettevõtjatel tuleb näha kurja vaeva, et leida inimesed, kes vajaliku töö ära teeksid. Juba praegu ei saa põllumajandusettevõtjad Ukrainast maasikakorjajaid, kes aitaks suvise töö kiiremini ära teha. Rääkimata lüpsjatest, kes nagu kõik teisedki, vajavad aeg-ajalt puhkust. Nende asendajaid aga farmi ukse taga just kilomeetripikkuses järjekorras ei seisa.
Endiselt räägitakse oma inimeste rakendamisest põllumajanduses, kuid selge on see, et eluaeg kontoris töötanud inimene maasikapõllul kaua ellu ei jää. Rääkimata piimafarmist. Selleks on vaja füüsilist vastupidavust ja kuhjaga tahet, et hakkama saada. Tööpuudus on Eestis küll probleem, aga see ei tähenda, et seda tuleb lahendama hakata ebaratsionaalsete võtetega.
Praegu ei tea keegi, mis saab siis, kui kukub 31. juuli ning võõrtöölised on kohustatud oma kompsud kokku korjama ja riigist lahkuma. Juuli lõpuga ei saa ju aasta ega töö päriselt otsa. Veel kuu jagu on nii põllumeestel kui ka riigil aega leida tekkinud olukorrale efektiivne lahendus. Tootjad on mures ning leevendust ei paista ega pakuta kusagilt.
