Eestlasi võib nimetada talgurahvaks: talgukorras tehti omal ajal ära suuremad talutööd, viimasel kolmel aastal on aga 1. mail suisa üle-eestilisi koristus- või mõttetalguid peetud. Nüüd on filmilooja ja Kinobussi käivitaja Mikk Rand algatanud talgukorras filmitegemise mõtte. Filmitalgud on omapärane viis tähistada Eesti filmi lähenevat sajandat sünnipäeva.
Mikk Rand, kuidas sündis filmitalgute idee?
Kinobuss on nüüdseks juba kümme aastat mööda Eestimaad ringi sõitnud. Selle aja jooksul oleme teinud enam kui 10 000 inimesele eelkõige filmi algkoolitust, ent jaganud ka pikemaajalist filmiõpetust. Sihtgrupiks on olnud eelkõige lapsed ja noored, aga ka täiskasvanud ja õpetajad ning huvilisi tuleb pidevalt juurde. Paistab, et üksnes Kinobuss ei jõua jagada filmiõpetust “üldrahvaliku kirjaoskuse tasemel” kõigile, kes seda Eestimaal saada sooviksid.
Umbes paar aastat tagasi hakkas mul idanema mõte, et ühe suurema idee ja filmi nimel teostatud filmikoolitus aitaks ka filmiõpetuse populariseerimisele enam kaasa. Visuaalne keel, mida film ju kätkeb, on meediakirjaoskuse üks tähtsamaid tahke. Seega võib öelda, et vajadus sünnitas idee.
Mis on filmitalgute põhieesmärk: kas kurioosumiga maailma filmiajalukku minek, tõeliselt hea eesti filmi loomine või veel miski kolmas-neljas?
Filmitalgute põhieesmärk on üheskoos filmitegemise protsessi läbimine ning selle käigus visuaalse kirjaoskuse omandamine. Tantsimine, laulmine ja teatritegemine on Eestis näiteks väga laialdaselt harrastatavad kunstid, aga seda sellepärast, et me tegeleme nendega juba lasteaiast saati ning neist on saanud meile igati omased meelteavajad. Sama saab olla filmikunst, kui passiivsest vaatamisest rohkem aktiivsema isetegemiseni jõuda. Üheskoos tuleks seda teha aga seepärast, et film on eelkõige meeskonnatöö.
Kuidas filmiloomise protsess, milles peaksid teoreetiliselt kaasa lööma tuhanded eesti inimesed, reaalsuses välja hakkab nägema?
Filmitalgute läbiviimiseks oleme loonud veebikeskkonna filmitalgud.ee. Selle kaudu arendame ja kirjutame koos huviliste ja soovijatega võttepäevadeks “oma lugu”. Selles keskkonnas hakkab toimuma rollide tutvustus ja näitlejate valimine. Sinna pannakse suveks üles võtteperioodi kalender ja sealt saab näha filmitud katkendeid.
Ühesõnaga – internetikeskkond on suurepärane moodus anda meile kõigile ühine tööriist, aga füüsiliselt tuleb film ikkagi valmis teha näiteks oma kätega dekoratsioone ehitades (igasse maakonda tuleb üks võttepaik!), võtteperioodil ise filmides ja hiljem koos montaazhigruppides filmi kokku pannes. Filmitegijad-profid on filmiloomise igal etapil juhendajateks ja protsessi kooshoidjateks, nii et algajatel on vajaduse korral alati, kelle poole pöörduda. Meie lugu peab tulema pigem eepiline kui kammerlik, nii on ka rohkematele inimestele tegemise lusti ette näha.
Kui suur on filmitalgute korraldusmeeskond ja kes selles kaasa löövad?
Hetkel on maakondlike koordineerimistega tegelemas Peeter Eerik Ots ja Martiina Putnik, turundusega Annely Martin, produtseerimisega Evelin Soosaar ja Tiiu-Ann Pello ning koolitamise ja stsenaariumi kirjutamisega Rasmus Merivoo, Peep Pedmanson, Margit Keerdo ja Aina Järvine. Mina idee autorina olen n-ö üldjuht ja tegelen idee loova arendamisega nii koolituste kui filmitegemise formaatides.
IT-meeskond ja veebilahendus tuleb firmast Mekaia, keda on lubanud nõustama tulla Peeter Marvet, kommunikatsioonistrateegia tuleb firmast KPMS Margus Metsa eestvedamisel. Asjaga seotud inimesi on kõigil aladel muidugi rohkem, kui siin mainida võimalik, ning korraldusmeeskond ka suureneb, kui rohkem protsesse (näiteks telesaade näitlejate valikuks, dekoratsioonide ehitamine jne) korraga toimuma hakkab.
Filmitegijaid hakkab juhendama 30 inimese ringis. Kindlasti löövad filmitegemise protsessis abilistena kaasa erinevate erialade tudengid, kelle abiga valmistame filmitalgute lõpuks protsessi jälgimisest visuaalse õpiku. Niisiis on see oluline koostegemine ka proffide seisukohalt.
Kes ettevõtmist rahastab ja kui suur on filmitalgute eelarve?
Filmitalgute arendust on juba rahastanud Sihtasutus Tallinn 2011 (filmitalgud kuuluvad Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna ametlikku kultuuriprogrammi), SA Archimedes programmi Euroopa Noored kaudu, Haridusministeerium Hasartmängumaksu nõukogu kaudu ning Kultuurkapital. Läbirääkimised käivad veel kultuuriministeeriumi, Eesti Filmi Sihtasutuse ja eratoetajatega.
Filmitalgute eelarve on suurusjärgus pool miljonit eurot, kuid kõike filmitalgute käigus inimeste kätega tehtavat ja inimeste poolt antavat me rahasse panna ei suuda. Kõike pole mõtetki rahasse panna, sellepärast me ju talgute vormis üritust korraldamegi.
Kes võivad filmitalgutel osaleda?
Osaleda võivad kõik huvilised, kes asjaga tegeleda tahavad ning kes on valmis oma aega ja energiat jagama. Kaasa lüüa on võimalik neil, kes on filmitegemise seisukohalt n-ö puhtad lehed, ent oodatud on profidki. Vanuselisi piiranguid me ei sea, aga eeldame oma tegevuse eest vastutamist või isiku olemasolu, kes on valmis vastutama (näiteks alaealise või noore inimese kaasalöömisel). Eeldused filmitegemiseks on ju kõigil olemas, vaja on vaid leida endale sobiv tegevus suures protsessis.
Rahvas saab filmitalgutel olla stsenaristideks, näitlejateks, rezhissöörideks, operaatoriteks, dekoraatoriteks, kunstnikeks, grimeerijateks, kokkadeks (süüa ju ka vahepeal vaja!) monteerijateks, asjaajajateks ning lõpuks ka filminäitajateks. Proovime talgukorras tegemisi protsessi mahutada nii palju kui võimalik.
Kas sellist ohtu pole, et filmitegemisaktsioonis haaravad juhtohjad nooremad, visuaalkunstide ja infotehnoloogia vallas haritumad inimesed, kes tõrjuvad natuke soliidsemas eas inimesed, kellel on samas pakkuda häid lugusid ja elukogemust, kõrvale?
See oht on teatud määral olemas, kui soliidsemas eas inimesed alahindavad oma kogemust ega taha tulla seda näiteks veebikeskkonda ning meie poolt korraldatavatele koolitustele jagama. Loodan väga, et suudame seda ohtu minimaliseerida, sest keskealiste ja vanemate inimeste elukogemus on igal juhul juba loo kokkupanemise faasis vajalik ning loomulikult ka igas järgnevas protsessis: mida laiem on osalejate vanuseskaala, seda parema filmi arvatavasti saame.
Millest peaks alustama see, kes filmitalgutel kaasa lüüa tahab?
Stsenaariumi kirjutamisest ja just selles faasis me protsessiga praegu olemegi. See, mida kirjutatakse stsenaariumi, seda me ka pärast filmime, ja need kohad, mis stsenaariumi sisse kirjutatakse, on hiljem võttepaikadeks. Praegu toimuvadki maakondades stsenaariumikoolitused, millel saame pakkuda võimalust loo ja teemade arendamiseks ka neile soliidsemas eas inimestele, kes netis kaasa kirjutada ei taha. Stsenaariumikoolituste raames arendataksegi ka meie filmitalgutel edenevat filmilugu.
Stsenaarium on ülioluline. Me peame kõik filmitava looga kohe alguses tuttavad olema, ilma selleta on raske koos filmi teha. Teised protsessid käivituvad hiljem ja nende ajalise järgnevuse kohta saab infot veebikeskkonnast filmitalgud.ee.
Kas filmis kaasa lööjatele makstakse ka mingit tasu või peavad osalejad hoopis ise peale maksma, et nime- või nägupidi filmilinale pääseda?
Osalemiseks ise peale maksma ei pea, kuid palka talgulistele muidugi ka ei maksta: talgukorras tehtava töö eest pole seda ju kunagi makstud. Küll aga tahame hea talgutraditsiooni kohaselt suppi pakkuda ning muidki osalejate olmemuresid lahendada. Samas peavad kaasalööjad siis, kui asi juba võtete faasi jõuab, teatava ajakuluga arvestama, eriti juhul, kui peaossa mõni “puhas leht” valitakse.
Millal ja kus toimuvad filmi võtted?
Võtted toimuvad igas maakonnas ehk siis 15 erinevas võttepaigas. Kuidas ja kus täpsemalt, seda saab stsenaariumi sisse kirjutada. Andke aga tulla huvitavatel legendidel, mis huvitavate kohtadega seotud ja samas ka Eestile olulist lugu jutustavad!
Millal film valmib ja kus seda näidatakse?
Film valmib novembrikuuks ja selle esilinastus on planeeritud korraga võimalikult paljudes Eestimaa külades ja asulates korraga. Tegijad peavad ju igal juhul oma filmi näha saama! Pärast esilinastust näitavad filmi kindlasti kinod ja Kinobuss viib selle paljudesse paikadesse üle Eesti. 1. jaanuaril 2012 avab see film aga
Kas rahva ühistöö tagajärjel võib sündida šedööver või võib nii suure hulga kokkade ühel ajal filmikööki lubamine “supi” hoopis põhjalikult untsu ajada?
Oleme heade sõprade-kolleegidega filmitalgute ettevalmistusprotsessis arutanud ja ausalt nentinud, et tõenäolisim on võimalus, et sellest filmist saab üks korralik “kräpp”. Aga ilmselt on meil rohkem kui üks võimalus!
Tegelikult oleme ju “win-win” (ehk mõlemad võidavad) tüüpi olukorras. Halvemat filmi kui mõned juba eksisteerivad on ju võimatu teha. Ja me ise saame ikka päris palju ära teha selleks, et välja tuleks midagi paremat kui “kräpp”. Õigupoolest saab sellest välja tulla üks päris vinge “oma asi”, mida Inglismaal, USAs või prantslaste juures teha ei saakski. Oma nõrkused tuleb lihtsalt tugevuseks keerata.
Šedöövrit me lubama ei hakka, aga midagi omapärast saab siit tulema küll: see on ju Eesti rahva kingitus eesti filmi sajandijuubeliks ning seda ei saa ju ometi kehvasti teha !
Filmi lõputiitrite ehk nn palgalehe näitamine võtab tavalise filmi puhulgi nii palju aega, et tavavaataja enne nende lõppu kinosaalist lahkub ja telekanalid neid üldse lõpuni näidata ei taha. Kas oskate prognoosida, kui pikaks võivad kujuneda filmitalgute tagajärjel sündiva filmi lõputiitrid? Või seisab neis vaid üks lause: “Filmi on loonud eesti rahvas”?
Lõputiitrite pärast on praegu küll veel vara muretseda, aga tiitrid on filmi dokument ja kõik kaasalööjad peavad kirja saama. Seega pole oluline, kas vaataja kõik nimed läbi loeb, kuid kirjas nad peavad olema. Kümne tuhande osavõtja puhul võiks näiteks kasutada varianti, et kui algab film, hakkavad pildi kõrval kohe jooksma ka selle lõputiitrid. Siis saavad need filmi lõpuks kindlasti näidatud.
Kas filmitalgud on midagi üksnes Eestisse sobivat või võiks kogu rahvaga filmi tegemist proovida ka mõnes suuremas riigis?
Eesti on paraja suurusega territoorium, kus selliseid ühisettevõtmisi juhtida annab ja kus igas maanurgas toimuvast on võimalik ülevaadet saada. Eestlasele on talgukorras millegi tegemine ka väga tuttav vorm. Ses mõttes sobivad filmitalgud Eesti konteksti suurepäraselt. Ja ma kardan, et Saksamaa või Prantsusmaa suuruses riigis pole selliseid ühisettevõtmisi hallata võimalik. Lätlased ja leedukad ehk saaksid veel selle idee endale kopeerida, nagu nad Kinobussiga juba on teinud – Lätis on “Kinobusins” ja Leedus “Kinobussas”.
Millise tulemuse korral julgete öelda, et filmitalgud läksid tõesti korda?
Kui valminud film on ikka film, aga mitte lihtsalt klipikogum või teleülesvõte, ning kui selle filmiga jäävad rahule nii talgutel osalevad inimesed kui ka nende sõbrad, sugulased ja mõttekaaslased, siis võib ilmselt öelda, et asi läks korda. Sest nagu alguses sai märgitud: protsess on kõige olulisem ja protsessis osalejad peavad ka tulemust ise ausalt hindama.
i
RIINA MÄGI
