Täna on mihklipäev. Mihklipäeva on meie esivanemad selleks tärminiks pidanud, mil lõppes suvine poolaasta ja algas talvine.
Vana eesti kõnekäänd väidab, et igal oinal on oma mihklipäev. Seegi lause vihjab lõpparvele, küll tublisti julmemal moel.
Tubase aja alguse ja raskemate tööde lõppemise üle võis maarahvas tõesti rõõmustada. Sestap tehtigi pärast pikka silgu- ja hapupiimaaega mihklipäevaks jälle rammusamat toitu ja selleks ohverdati lammas, harilikult oinas.
Neid peresid, kes praegu lambaomanikud ja kes seetõttu ehk mihklipäevakombeistki kinni peavad, pole praegusel ajal kuigi palju. Karta on, et pea sama palju on meil varsti võsavillemeid, kes sügisel oma järeltulijaid välja õpetades kümnete kaupa nii uttesid kui oinaid murravad. Kõlava nimega ametnikul on soojas kabinetis laua taga lihtne seadusi välja anda, mis hundisugu kaitsevad. Tegelik elu, kui pere toimetulek sellest sõltub, palju villa ja liha müüa saadakse ja mida oma perele aidast ja sahvrist lauale panna jagub, on tublisti keerulisem.
Milline pühak küll kaitseks ute- ja oinakarju, et neist enamik mihklipäeva üle elaks ja karjamaadelt lume tulekul lauta jõuaks?
iii
29. september 2009
