Seejuures ei piisa alati teadmisest, et meil on olemas tööandjate keskliit ja kaks ametiühingute keskliitu. Kõige mõistlikumad lahendused sünnivad alati sektori tasemel. Tööandjate jaoks ausa konkurentsi tagamise ja töötajate tarvis ametikaaslastega samade töötingimuste loomise huvides.
Seadused ja kokkulepped peavad arvestama ka sellega, et nii tööandjate kui töötajate ühinemine on rangelt vabatahtlik. Peame kurvalt tunnistama, et peale mõne üksiku erandi (transport, tervishoid), harukondlike kokkulepete arvukusega me ei hiilga. Kas seetõttu, et ei oska? Ei taha? Või on see teadlik, odavale tööjõule orienteeritud tegevus?
Tühja kõhuga uut ametit ei õpi
Turvalise paindlikkuse (flexicurity) põhimõtetest lähtuvalt tuleb luua tingimused selleks, et tööjõud areneks. Tuleb suurendada töötuskindlustuse hüvitisi ja eriti sealt hüvise saamise õigust omavate töötajate hulka. Praegu on see oluliselt väiksem, kui kunagi vastu võetud seadus ette nägi. Tühja kõhuga uut ametit ei õpi!
Tööturuamet koos õiguste, kohustuste ja tegevuse rahalise kattega tuleks üle anda Töötukassale. Siis oleks Eestis üks ja ainus institutsioon, kus oleksid ühendatud huvi võimalikult kiiresti leida töötule uus töökoht ja kohustus maksta töötuks olemise ajal hüvist. Kui me tõesti tõsiselt räägime üleminekust teadmistepõhisele majandusele, siis 15 koolituspäevaga aastas siin midagi suurt korda saata pole võimalik. Saab natukene teadmisi ja tunnistuse.
Tegelik ja sisuline otsus oleks vabastada tööandja kulutused töötajate tasemekoolituseks erisoodustuste seast. Saab võrratult rohkem teadmisi ja diplomi. Pluss võimaluse minna üle uuele, keerukamale ja paremat palka võimaldavale tööle. Selles osas aga pole me kahjuks suutnud valitsusliidu sees üksmeelt leida. Isegi tööga kaasnevate riskide maandamine läbi tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomise muudab meie tööturgu oluliselt turvaliselt paindlikumaks.
Kõige tähtsam on aga teada, et muudatused tööturul on siis parimal moel tehtud, kui neid tehakse koostöös tööandjate ja ametiühingutega.
Odava tööjõu aeg möödas
Inimestel kui töötajatel on majanduse arengu seisukohalt vähemalt sama suur roll kui inimestel tööandjatena. Sotsiaalministeeriumis valminud uut töölepinguseadust vaadates, tekib minul aga küsimus ? milles nähakse Eesti majanduse arengut? Kas selline eelnõu, kus tööandjad võidavad ja töötajad kaotavad, aitab majanduse arengule kaasa või on lood hoopis vastupidised?
Arusaam sellest, et odava tööjõu eeliste aeg on Eestis lootusetult möödas, näib olevat juba arusaadav, sest ida pool on selle töö tegemine veelgi odavam. Tähtis on see, millised on need töökohad, mis me loome. Kõrgemale tootlikkusele ja palgale kavandatud töökohad on pikema perspektiiviga ning odavad töökohad vastupidiselt ajutised.
Kuna Eesti kuulub Euroopa Liitu, siis liigub lisaks kapitalile selles liidus vabalt ka tööjõud. Ja liigub sinna, kus töötingimused paremad. Meie ettevõtlusele tähendaks uue eelnõu seadustamine seda, et inimesed on motiveeritud kodumaalt välja tööle minema.
Kuidas nende teadmiste juures hinnata eelnõud, mille ainsaks eesmärgiks näib olevat luua Euroopa Liidu miinimumtasemele vastavate tööstandarditega riik?
Kas keegi tõesti usub, et on võimalik arendada teadmistele põhinevat tootmist ilma kindluseta tööelus? Ma kardan väga, et teadlikumad töötajad ja spetsialistid ei ole nõus sellistel tingimustel töötama.
Ilmselt on võimalik kõrgema palganumbriga meelitada siia ukrainlasi ja moldaavlasi, kuna kohalikud on juba Soomes, Rootsis ja Iirimaal. Nemad tõesti veel ei tea meie tööseadustest midagi ja pärast seda, kui nad on korvanud tööandjale saamata jäänud tulu, sõidavad ilma palgata ka koju tagasi.
Paindunud turvalisus
Tööelu kaasajastamine on kõigis Euroopa riikides pidevalt kõneaineks, ka meie peaksime seda tegema, kaasates protsessi erinevad osapooled.
Infoühiskond on muutnud eelmisest sajandist pärit arusaamu tööst. Kõige suurema muudatuse osaliseks on saanud sellised mõisted nagu ?töökoht? ja ?tööaeg?. Seadus, mis reguleeris tööandja ja vilest vileni töötava vabrikutöölise suhteid, ei sobi IT-mehele, kes töötab kodus mitme ettevõtte huvides samal ajal. Uued seadused peavad olema mõistetavad ja mõistlikud nii vabrikutöölise kui IT-mehe jaoks ning loomulikult ka nende tööandjate tarbeks.
Tööseaduste muutmisel ongi saanud märksõnadeks ?turvaline paindlikkus?, mida täiesti demagoogiliselt kasutavad seletuskirjas ka uue eelnõu autorid. Kahjuks ei ole eelnõu autorid turvalisest paindlikkusest üldse aru saanud. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et tööseadused on muudetud paindlikumaks, aga mitte turvalisuse arvel. Tööseaduste muutmine, millest võidavad mõlemad tööturu osapooled, esindab “turvalise paindlikkuse? põhimõtet. Seadus, kus sees ainult ühe poole huvid, on hoopis “paindunud turvalisus?.
EIKI NESTOR
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Riigikogus
