Agnes Arula
“Jälgisime tolleaegseid sündmusi terve perega ja elasime kaasa, isegi öösiti kuulasin raadioülekandeid ? siis, kui Vene tankid Tallinna poole liikusid. Eesti Vabariigi tulekus olime täiesti kindlad, sest terve elu oli selleks ajaks juba nii käest ära, et muud valikut lihtsalt polnud.”
Anne Arula
“Sel ajal olin lapsega kodus, kui Toompeal need sündmused aset leidsid. Mingit erilist hirmu küll ei tundnud. Vabariigi tulekut ootasin küll, kuid ei oleks arvanud, et see nii kehv välja kukub. Raha oli siiski vene ajal rohkem ja praegu tunduvad inimesed kuidagi närvilisemad.”
Kalju Allik
“Päris täpselt ei mäleta, kuid arvatavasti magasin tol päeval kodus ja sõja puhkemist küll ei kartnud, sest mis see hirm aitab. Vabariigi tulekut soovisin küll, kuid praegu tundub, et see hakkab kuidagi ära vajuma. Juba seda viina ja õlle joomist on kuidagi üleliia palju.”
Helle Timm
“Mida just 20. augustil tegin, ei ole meeles, kuid tolleaegseid sündmusi mäletan küll. Eesti Vabariigi tulekut soovisin kindlalt. Praeguse eluga olen täiesti rahul, pensionist elab ära ja millestki puudus ei ole. Kuigi Riigikogu saadikute käitumine jätab küll soovida, peavad ennast liiga tähtsaiks.”
Hugo Kask
“Mäletan, et siis oli küllaltki ohtlik olukord ja keegi ei teadnud, mis edasi saama hakkab. Õnneks möödus kõik rahulikult. Loomulikult soovisin vabariigi tulekut. Praeguse riigi ja pensioniga olen rahul, kuid riigikogulased ajavad küll vale asja. Aga pole midagi teha, sest rahvas on nad sinna valinud.”
Anne Seppa
“Sel ajal olin ise Tallinnas. Tanke oma silmaga ei näinud, kuid televiisorist küll. Ise käisin Toompeal barrikaade vaatamas. Vabariiki soovisin küll. Sõda otseselt ei osanud ette kujutada, lootsin, et asi möödub rahulikult. Muidugi oli teletorni juures toimuv päris hirmutav. Siiski oli suurem hirm pärast tänavust “pronksiööd”, mis tundus nagu õudusunenägu.”
KÜSIS EILI KOITLA
