Mall Vaigla, kultuurihuviline pensionär:
«Kevadpühi olen lapsest saati pidanud. Meil oli kristlik kodu, teistest ei tea ma rääkida, kuid minu koduküla vanem põlvkond hoidis kiriku uksed ikka lahti. Usulisest seisukohast on suur reede ja ülestõusmispühad väga tähtsad. Nüüd on need pühad jälle kalendris ja tööst vabad päevad, aga eks see ole igaühe enese teha, kuidas ja kas üldse neid pühi tähistada. Pajuurvad tõin juba varakult koju. Laupäeval saavad Jõgeva kultuurikeskuses kokku pensionärid, siis on meil suur munakoksimise pidu. Mina pole mune lakiga värvinud, olen jäänud vana juurde: ikka sibulakoored, kaselehed ja muu looduslik.»
Endel Puusta, hooldustöötaja:
«Tunneme seda rohkem kevadpühadena, kuid minu vanematele olid ja on praegugi need eelkõige Ülestõusmispühad: Suure reede ja vaikse laupäeva pidamine ning pühapäeva pidulikum tähistamine. Eks igaüks peab pühi, kuidas tal võimeid ja kuidas saab ning selleks aega leiab. Pühi tähistame ikka südame ja usutunnistuse järgi. Lihavõtteajast on jäänud mul lapsepõlvest ainult head mälestused: ema kutsus meid aeda vaatama ja oh, mis üllatus ? jänes oli toonud terve korvitäie värvilisi mune ja mõne hernekommi ka. Traditsioonid kanduvad põlvest põlve. Nüüd tulevad mu lapselapsed külla, ja oh seda lõbu, mida neile munakoksimine pakub.»</P>
Sirje Saaremäe, koduperenaine:
«Olen sellest põlvkonnast, kus ülestõusmispühadest ja lihavõtetest ei räägitud kuigi palju. Aga mida vanemaks saad, seda enam oskad tähtsustada ka kiriklikke tähtpäevi. Ülestõusmispüha on minu jaoks ikkagi kevadpüha koos pajuurbade, pühademunade värvimise ja kevadiselt kaunistatud piduliku söögilauaga. Kui tulevad külalised või lähed ise külla, kingitakse ikka pühademuna. See on põnev, nagu väike kunstikonkurss ja kogemuste vahetamine, et kuidas keegi mune kaunistab. Lihavõtte eel ei saa maainimene paastu pidada, aeg on teine ja tugeva söögita ei jõuaks rasket tööd rügada.»
Liia Kaasik, kaupluse juhataja:
«Koos meie taasiseseisvumisega on tõusnud ka ülestõusmispühad ausse, seda enam, et see on lausa riiklik püha ja puhkepäev. Ma pole küll usuinimene, kuid see päev väärib tähistamist, ikkagi kevadpüha. On väike pidulaud, pajuurbade ja munakorvi juurde panen kaunistuseks mõne nipsasjakese, et ikka rõõmsam ja lastelastele üllatuseks oleks. Sellal saab söödud vist mitme kuu munanorm, kindlasti küpsetan midagi, teen munavõid. Ja kaugel need järgmised pühadki on. Suvisted, mil värvimata laudpõrand küüriti lumivalgeks, köeti sauna ja toodi kased tuppa, on jäänud mulle lapsepõlvest isegi rohkem meelde kui munapühad.»
Antonina Jõgiste, vanavanaema:
«Nendest pühadest ei teadnud ma kaua aega suurt midagi, sest Venemaal Ivanovos, kus ma enne sõda elasin, selliseid pühi ei peetud. Ja kui mõni pidaski, siis seda teiste eest väga varjates. Kõik kirikud olid ju kinni pandud, mõnest pühakojast oli saanud hobusetall või ladu. Jumalast ei teadnud ma suurt midagi, Nõukogude Liidus olid ju väga paljud bolsevikud ja usk keelatud. Pühademunade värvimine ja ülestõusmispühad on minu jaoks küllaltki uus asi, lapsed ja lapselapsed on neid aga varemgi tähistanud. Esimest korda käisin kirikus alles vanas eas, siis, kui tütar võttis auto peale ja viis Palamusele jõulujumalateenistusele. Ilus oli.»
Tiit Sihver, puidutööline:
«Meie kodus on neid pühi alati peetud. Värvitakse mune, vaasides on tibudega pajuoksad ja selleks ajaks lehte ajatatud kaseoksad, tehakse munavõid. See ilus traditsioon koos oma lähedastega pühadelauas istuda on jäänud mulle juba lapsepõlvest. Suur reede on nüüd kalendris ja puhkepäev, eks sellel, kes tahab ja viitsib, on vähemalt võimalus mõtiskleda, miks see päev on püha. Paljudele, eriti varasema kasvatusega inimestele, on need pühad eelkõige kiriklikud tähtpäevad. Olen mõelnud, et mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad tähtsustama päevi, mil on aega mõelda teistele ja endale, sellest, mis tehtud ja mida veel vaja teha.»
ARDI KIVIMETS
