Kahjuks tundub see Jõgevamaa puhul küll paika pidavat. Seda kinnitasid möödunud nädalavahetusel toimuma pidanud maakonnalehe 61. karikavõistlused. Korraldaja poolelt oli valmisolek, kuid kes puudusid, olid võistkonnad. Just meeskonnad ja naiskonnad, sest turniiri täieliku ärajäämisest päästsid välja noortevõistkonnad. Hea seegi.
Tänasel päeval tundub muinasjutuline mõelda kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi. Võistluskõlbulikke mängusaale oli rajooni peale paar-kolm tükki, aga turniirile registreerus üle kahekümne meeskonna ja pea kümme naiskonda. Terve pikk nädalalavahetus mängiti alagrupimänge, et selgitada välja need õnnelikud, kes said õiguse hakata finaalturniiril ajalehe rändkarikate eest võistlema. Ja need ei olnud lühendatud lapsemängud, vaid ikka täiega kolme geimi võiduni.
Ning siis tulid finaalturniirid, kus kuus meeskonda pidasid maha tõelise kolmepäevase mammutturniiri, mis lõppes tuliste heitlustega pühapäeva hilisõhtul. Oli, mida vaadata, oli, mida meenutada. Muidugi tuleb aru anda, et ajad on muutunud: inimesi oluliselt vähemaks jäänud, elu maalt linna kolinud, kõikvõimalikud nutimängud asemele tulnud.
Aga ikkagi. Kas me oleme spordisaalide rohkusega juba üle pakkunud, et keegi ei vaevu enam nahka higiseks ajama? Või ei tunta vajadust palliplatsil ennast tõestada, sest kõige suuremaks võistlusareeniks on saanud elu ise. Võib-olla kõik kokku. Vooremaa toimetus loodab siiski, et tänavune kurb karikaturniir jääb erandlikuks. Soovime selle nimel heade mõtetega inimesed kokku kutsuda ja leida juba järgmiseks karikaturniiriks suupärasem mudel.
