Probleeme on Peipsi järve kalanduses jagunud aastakümneid, eriti on need suurenenud käesoleval sajandil.
Enamik Peipsi kalureid on koondunud kolme mittetulundusühingusse ja nende liikmed omavad mitmesuguseid püügivahendeid. Erinevaid probleeme on tõstatatud, kuid kõigile sobivaid lahendusi ei ole suudetud leida. Eriti suuri probleeme on tekkinud mutnikufirmadel, kuna sellele püügiviisile on viimastel aastatel kehtestatud kõige rohkem piiranguid. Enamik mutnikufirmasid annab aga tööd kalatööstustele. Mutnikuga tohtis varem püüda ka kevaditi, kuid siis kärbiti seda aega ainult sügisele. Püügiajad on aina lühenenud ja eelmisel aastal sai üldse vaid kaheks nädalaks järvele.
Kolm meest kümne võrguga püüdes ära ei ela
1990. aastate alguses tekkis praktiliselt kõigil, kes soovisid, võimalus hakata kala püüdma. Nii oli see kuni 1995. aastani. Ametlikult oli loaga püüdjaid Eesti poolel ligi 1800. Koos abilistega oli kogu Peipsi järvel senise nõukogudeaegse 250-300 kaluri asemel vähemalt kolm korda rohkem inimesi. 1996. aastal vähendati püügivahendite arvu 60 protsendile, mis küll kuigivõrd piiras püüki, aga ei taganud järve säästvat majandamist. Meie ettepanekule vähendada kutseliste kalurite arvu, kehtestades kümne võrgu piirang ühe kaluri kohta, riigikogu pikapeale reageeris, kuid see kehtestati ühe püügiloa kohta. Püügiloale võib kanda kolm kalurit. Iga mõistusega inimene saab aru, et kolm meest kokku kümne võrguga end ära ei elata, järelikult ei ole veel mitte kümme, vaid vähemalt 30 võrku. Ebaseaduslike püüniste kasutamise vältimiseks tuleks riigil väljastada kõigile kaluritele ühtsed püünisetähised. Samuti peaks püünise paigutamisel kehtestama koordinaatide registreerimise nõude. Seda on kindlasti võimalik rakendada vähemalt mõrrapüügil. Püügikoormuse vähendamiseks Peipsil, Lämmijärvel ja Pihkva järvel tuleks kohe kehtestada vähemalt kümne võrgu piirang iga kaluri kohta.
Arvestades keskmisi kala esmakokkuostuhindasid, on Peipsist saadav aasta keskmine kogutulu ligikaudu neli miljonit eurot. Pool sellest läheb otsekuludeks, töötasudeks jääb koos maksudega ligikaudu kaks miljonit eurot. Keskmise palga väljateenimiseks võiks järvel olla vaid 200-250 kalurit, praegu on neid ligi 400, pluss “abilised”.
Kõikidele tööstustele Peipsi kala ei jätku
Rikkaks saamise eufoorias käituti 90-ndate alguses liiga priiskavalt, ehitades suuri ja ebaefektiivseid kalatööstus. 15 väljaehitatud kalatööstusest töötleb praegu kala vaid üheksa ja sedagi vaid osalise koormusega. Et tööstuste võimsused on suured, piisaks Peipsi kalast vaid paarile suuremale neist. Tuleb leida uusi lahendusi, kõigile ei jätku Peipsi kala ei praegu ega ka edaspidi.
Nüüd on mikroettevõtjatel võimalik leida läbi Euroopa Kalanduse Fondi meetme 4.1 toetuse täiendavaid tegevusi. Kahju, et suurem osa füüsilistest isikutest ja mikroettevõtjatest kardavad ettevõtlusriske, nii pole nad algfaasis kuigi palju toetusi taotlenud. See on kindlasti tingitud asjaolust, et nad on harjunud kellestki sõltuma.
2011. aasta esimesel poolel töödeldi vähemalt 75,6 protsenti Peipsist püütud ahvenast ja 74,4 protsenti kohast kohalikes tööstustes. Läbi arendatavate sadamate tuleks riigil kinnitada ka kindlad lossimiskohad, et tagada kvaliteetsem ja suurem kogus kala kohalikuks töötluseks. Ostuhinnad dikteerivad müüki, seega töödeldakse osa Peipsi kalast arvatavasti ka edaspidi mujal Eestis.
Probleemiks alamõõduline koha
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt” lang=”ET”>Viimaste aastate suuremaks probleemiks on olnud alamõõduline koha, röövel, kes hävitab teisi kalaliike ja ka ennast. Millegipärast on võetud põhimõtteks arendada Peipsist välja kohajärv, lähtudes ainult koha varust. Kohast tingitult seatakse kalurile järjest rohkem piiranguid ning on tekkinud olukord, kus kalur saab püügil olla vaid neljal kuni kuuel kuul aastas. Muud kalaliigid jäävad välja püüdmata ja osutuvad enamasti koha söödaks.
Sõltumata sellest, et koha tööstuslik pikkus viidi 25 sentimeetrile ja püügi algust lükati 15 päeva võrra edasi, ei ole koha oma mõõtmeid saavutanud ja keskkonnainspektsioonil on võimalus ränki trahve kirjutada. Alamõõduliste kohade lubatud protsent on mutnikupüügil vaid 15, tegelikkuses on nende osakaal aga 50 protsenti. Samas ei tohi püütud kala vette tagasi lasta, sest soojas vees sureb neist teadlaste andmetel kaks kolmandikku. Seega oleks vaja alammõõdulise koha kaaspüügi protsenti kohe suurendada. Seda on rakendatud ka varasematel aastatel. Kaaspüügi protsent tuleks määrata mitte määrusest tulenevalt kohade üldarvust, vaid kogu kalasaagi üldarvust vähemalt 30-le. Ühtlasi tuleks püügi aega selle algusest ära võetud 15 päeva võrra pikendada.
Üldse peaks järgnevatel aastatel koha alammõõdu juba enne teise poolaasta püügi algust, pärast koha kudemise lõppu alla viima ja püüdma väikest koha mõrdadega. Siis oleks sügisene ahvenapüük ka vähem häiritud. Kohavaru tuleb rohkem välja püüda, suurendades selle kvooti järgmiseks aastaks vähemalt 200 tonni võrra.
Koha liiga suure arvukuse taga oli ka rääbisekarja hääbumine. Nüüd, kui rääbis on hakanud taastuma, on koha vaja vähendada. Kuna rääbisele seoses selle vähesusega aastaid kvooti ei rakendatud, on seadustest tulenevalt kehtetuks muutunud ka ajalooline rääbisepüügi õigus kastmõrdadele. Rääbise ajalooline püügiõigus tuleb firmadele tagastada, sest riik on selle neilt ebaõiglaselt ära võtnud.
Ka harrastuspüüki peaks reguleerima
Tänavu oli taas lubatud rääbist püüda, seda aga vaid kaaspüügina ja suuresilmaliste mõrdadega, seega rääbise püügiks praktiliselt sobimatute püügivahenditega, sellest ka püük kõigest 580 kg. Samal ajal püüdsid Vene kalurid rääbiseid nõuetekohaste kastmõrdadega. Kuigi neil ei ole andmed esitatud, võime sealse ajalehe artikli alusel kindlalt väita, et nad püüdsid välja oma lubatud kvoodi ja enamgi veel.
Ahven on olnud Peipsil ajast aega peamine tööstuskala. Koha sööb ka ahvenat. Veel hullem — harrastuspüüki keegi ei reguleeri, nende püüdjate peamine saak ongi just ahven. Harrastuspüük on püha, kõik võivad väikese kalastuskaardimakse alusel seda teha. Talvisest sikutipüügist on saanud äri. Kala rändab lihtsalt ära naaberriikidesse ja kindlasti ka kohalikule turule registreerimata. Kui ühe spetsialiseerunud sikutimehe päevapüük ulatub 50-70 kiloni päevas, on see siis ikka harrastuspüük? Harrastuspüügil on vaja sisse viia piirangud kas kalade arvu või kaalulise koguse osas, nagu on see kehtestatud enamikus teistes Euroopa Liidu riikides.
Samuti oleme jätkuvalt seisukohal, et sisejärvedel ei tohiks harrastuskalastajatele võrgulubasid väljastada. Võrk on ikkagi kutselise kalapüügi vahend.
Tihti jääb tunne, et kasvatame kala naaberriikidele, meie kutselistel kaluritel, kes teenivad sellega perele leiba, on püüda lihtsalt keelatud!
Etteteatamisega oli enamik kalureid nõus, tekitati aga olukord, mis on täielik nonsenss: inspektsioonile on loodud võimalus kalurit igal juhul trahvida, eriti kevadise särjepüügi ja suvise mõrrapüügi ajal. Et etteteatamise aeg on seaduse kohaselt vähemalt üks tund enne lossimisele saabumist, pole seda lihtsalt võimalik täita, sest püünised asuvad nendel aegadel lossimiskohtadele lähedal (10 – 15 minutit sõitu). Kas kala peab sooja ilmaga enne sadamasse toomist ära hapendama, et ühe tunni nõudest kinni pidada? Etteteatamise nõue võib jääda, aga see peab olema reaalne.
Et pidevad püügipiirangud on jätnud hulga inimesi periooditi tööta ja et firmadel oleks võimalik tööd planeerida, oleme teinud ettepaneku minna üle individuaalkvootidele, nagu on Venemaal. Kalur püüaks oma kala välja siis, millal see oleks kõige kvaliteetsem ja kalurile tulusam. Varem väideti, et puuduvad usaldusväärsed ajaloolised püügiandmed, et individuaalkvootidele üle minna. Nüüd on need olemas, aga rakendada ei taheta. Kui ei minda üle individuaalkvootidele, tuleks kvoodid vähemalt püügivahendite vahel (võrgud, mõrrad, mutnikud) ära jagada. Seda peaks olema küllaltki lihtne teha, sest teadlastel on viimaste aastate andmed olemas. Ka see annaks võimaluse firmadel oma tööaegu reguleerida.
Väikejärvede kalurite üheks eripäraks on olukord, kus talvel majanduslikult tasuv püük puudub, lubade hinnad on aga tänu angerjale kõrged ja lubade eest tuleb pool summast tasuda kohe aasta alguses. Oleks vaja kehtestada võimalus tasuda püügiõiguse esimene osamaks 1. juuliks ja teine 1. novembriks. Võimalusel tuleks angerjamajanduslikel järvedel püügiõiguse tasu vähendada.
i
URMAS PIRK, Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu, Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit
