Möödunud valmiskampaania käigus kogesin täie selgusega, kui populaarne oli noorte hulgas Reformierakonna lihtne idee alandada üksikisiku tulumaks nelja aasta jooksul 22%-lt 18%-ni, mis sest, et maksude alandamisest saadud võit ei kaalu üles erakulutuste suurenemist haridusele, tervisele, kultuurile, kogu avalikule teenusele. Kõige enam satuvad löögi alla vaesemad inimesed. Tõsi, väiksema sissetulekuga inimeste tulusid suurendab arvestatavalt tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 3000 kroonini. Nelja aasta jooksul jääb aga maksude alandamise tõttu riigieelarvesse laekumata ca 8 miljardit krooni. Aga see on valijate enamuse tahe. Iseasi, kas nad häält andes sellele tulemusele üldse mõtlesid.
Madal õpiedukus saab alguse pere halvast kasvatuskeskkonnast, nigelast alusharidusest. Paljud hilisemad haridushädad nagu põhikoolist, gümnaasiumist või kutsekoolist väljalangemine pole üldsegi nende kooliastmete probleemid, vaid varasema arengu puudujääk. Paljud Euroopa hariduspoliitikud on hakanudki üha enam keskendama oma tähelepanu hariduse madalamatele astmetele. Olen täiesti veendunud, et see oleks ka meie hariduse arendamise kõige efektiivsem strateegiline suund, mille viljad avalduksid kõige kiiremini, kõige odavamalt ja püsivamalt. Eestis napib lasteaiakohti, samas on töökäte puudus. Koalitsiooni eesmärk on tagada kõigile vajajatele lasteaia- ja ka sõimekohad. Samas ei saa pidada normaalseks, et lasteaiaõpetajate palgad omavalitsuste lõikes nii palju erinevad. Normaalne oleks ka, kui lasteaiaõpetajate palgad ei oleks väiksemad põhikooliõpetajate palkadest. On ju lasteaiaõpetajate vastutus ja koormus sageli suuremadki kui kooliõpetajatel. Koalitsioonileppe järgi eraldatakse igal aastal kohalikele omavalitsustele riigieelarvest 400 miljonit krooni, aitamaks kaasa projekti “Igale lapsele lasteaiakoht” õnnestumisele ning lasteaiaõpetajatele põhikooliõpetajatega võrdse alampalga maksmisele.
Erinevad võimalused
</B>Eesti on hariduslikult üsna kihistunud. On väga hea õpikeskkonnaga koole ja palju üsna nigelaidki. Kõige enam torkab hariduslik kihistumine silma aga huvihariduses, kus linnad rahastavad laste huviharidust kolm korda enam kui vallad ning kus osa peresid suudavad võimaldada oma lastele ka tasulisi ringe. Paljud lapsed jäävad aga igasugusest huviharidusest kõrvale ja seda olukorras, kus koolid seisavad pool päevast tühjana ja õpetajate keskmine koormus on 0,8 normkoormust.
Põhimõtteliselt täiesti uueks sammuks Eesti hariduspoliitikas võib pidada 2000-kroonise pearaha eraldamist igale õpilasele vanuses 6-19 aastat. Ringiraha hakkavad administreerima kohalikud omavalitsused ja usutavasti laieneb koolide baasil toimuv huviharidus, millega liigume taolise pikapäevakooli suunas nagu on Inglismaal, Soomes ja Saksamaal. Samas laieneb ka huvikoolide tegevus.
Väga tõsiselt tuleb hakata tegelema meie koolivõrgu ülesehitamise põhimõtetega. Hakkab ju vahepealne madal sündivus peagi mõjutama gümnaasiumiastet: seal õppijate arv on vähenenud drastiliselt ja väheneb veel aastaid. Valdadevaheline jõukatsumine, kes suudab endale ehitada suurema ja ilusama kooli ja võita teistelt valdadelt endale rohkem õppijaid, pole riigi kui terviku seisukohast otstarbekas lahendus. Riik hakkab taotlema praegusele olukorrale vastavat koolivõrku, mis säilitab samas hariduslike võimaluste territoriaalse võrdsuse ja võimaluse omandada algharidus võimalikult kodu lähedal. Selleks, et parandada väikese õpilaste arvuga koolide olukorda, läheb revideerimisele koolide rahastamismudel. Samas on koalitsioon võtnud endale kohustuse suurendada igal aastal kapitalikomponenti pearahas. Klassi täituvuse piirmääraks põhikoolis seatakse taas 24 õpilast.
Sundparteistamise vastu
Oleme viimastel aastatel hädas olnud koolijuhtide sundparteistamisega. Iga viie aasta tagant toimuv konkurss koolijuhi kohale loob võimuihas parteidele soodsad võimalused oma poliitilise võimu maksmapanemiseks ja pärsib haridusele nii vajalikku stabiilset kompetentset juhtimist. Meil pole vaja parteikoole, vaid head haridust andvaid eesti koole. Koalitsioon seab sisse korra, mille alusel sõlmitakse lasteaia, üldhariduskoolide, kutseõppeasutuste ning huvikooli juhtidega tähtajatud töölepingud, asendades iga viie aasta tagant toimuva konkursi atesteerimisega. Kui koolijuht atesteeritakse positiivselt, ei järgne enam mingit konkurssi. Selline lähenemine on vastavuses ka enamuse EL riikide tavadega.
Õpetajatepõuast ülesaamiseks on võetud eesmärgiks toetada kooli tööle asuvaid õpetajaid 200 000 krooniga, mis makstakse välja teatud aastate vältel, mil õpetaja töötab koolis. Samasugune toetus on ette nähtud eesti õpetajale, kes asub tööle vene õppekeelega gümnaasiumi. On selge, et avaliku sektori palgad sõltuvad meie majanduskasvust ja maksusüsteemist, mitte mõne poliitiku suvast. See ei tähenda, et avaliku sektori palku ei võiks sisemiselt korrastada. Kui avaliku sektori palkade suhtes võttis koalitsioon vastu otsuse, et need tõusevad samas tempos tootlikkuse kasvuga erasektoris, siis õpetajate palk viiakse nelja aasta jooksul keskmise palga tasemeni ja seejärel tõstetakse vähemalt keskmise palga kasvuga samas tempos.
Mitmed üldised eesmärgid puudutavad ka õppekava ja õppeprotsessi. Suureneb reaal- ja loodusainete osakaal, gümnaasiumi õppekavades suureneb õpilaste valikuvabadus, koolidele kehtestatakse ajakohastatud õpikeskkonna ja õppevahendite standardnõuded. Samuti käivitub programm Tiigrihüpe II, millega nähakse ette kaasaegse tehnilise varustuse soetamine kõikidele koolidele ning õppetarkvara arendamine.
Juba kaua aega tunneme vajadust kaasaegse karjäärinõustamise süsteemi järele. Seoses kiire majandusarenguga ja Euroopa Liitu astumisega on avardunud ja mitmekesistunud nii õppimis- kui ka töövõimalused. Õpilased, üliõpilased, töötajad vajavad operatiivset informatsiooni ja nõustamist. Praegune maht ja tase on ammu maha jäänud reaalsetest vajadustest. Eesmärgiks on piirkondlike karjäärinõustamiskeskuste loomine.
Jätkub kutseõppeasutuste võrgu korrastamine. Eesmärgiks on jätkuvalt kutseõppe rahastamine üldhariduskoolidest 1,5 korda suuremas mahus. On ju kutseõppes õpikeskkond oluliselt kallim kui üldhariduses. Samas peab säilima kutsehariduse kättesaadavus kogu Eestis.
Koos Üliõpilaskondade Liidu esindajatega töötatakse välja üliõpilaste õppetoetuste uus süsteem. Õppelaenude piirsumma tõstetakse 60 000 kroonini aastas. Õppelaenu võimaldatakse võtta ka kutsehariduse omandamiseks.
Suured lootused on pandud teaduse tunduvalt suuremale rahastamisele. On ju enamik eksperte seisukohal, et meie majandusarengut pärsib vähene innovatiivsus ja liigne panustamine odavale tööjõule. See ressurss on ammendatud. Haridus ja teadus, eriti arendustegevus ja innovatsioon on need, mis tagavad jätkusuutlikkuse. Samas oleme probleemi ees, et noored andekad inimesed ei lähe enam doktorantuuri, ei püri ülikoolide õppejõududeks. Stipendiumi- ja palgatingimused on nigelavõitu. Meil pole mingit kasu teadusse panustamisest, kui meil pole tasemel teadlasi. Seepärast suurendatakse oluliselt doktorantide vastuvõttu ja stipendiume. Kõrghariduse ja teaduse arendamine nõuavad hästi koordineeritud käsitlemist ja selle paremat seostamist Eesti huvidega.
PEETER KREITZBERG,
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat
