Henn Roos, pensionär Rääbise külast:
?Arvan, et nad kõik olid asjalikud mehed. Mõtlen kuuekümnendaid aastaid, kui Eesti põllumajandus hakkas arenema. Enne seda, kolhooside moodustamise ajal, sattus etteotsa igasuguseid, ka joodikuid, kellel polnud majandist sooja ega külma, aitasid vaid rahva raha maha juua. Kui põllumajandusele anti uued hoovad kätte, said etteotsa läbilööjad mehed. Muidugi, eks olelusvõitlus ja tutvused mängisid rolli, kuid ma ei ütleks, et maaelu oli tollel perioodil kehv. Kes olid kõvad traktoristid või lüpsjad, said tolle aja kohta päris kõva palka. Majandijuht ja ka partorg olidki tollal need, kelle poole oma muredega pöörduti. Esimees oli külaelu A ja O, tema sõna maksis. Külanõukokku mindi sekretäri juurde vaid mõnda paberit saama. Häid kunagisi majandijuhte võiks nimetada palju: Viktor Meister Adaverest, Aksel Raja Laiuselt jt või siis minu kodukandi Kungla kolhoosi esimene esimees Arnold Pall, siis Ants Valdmaa, Andres Sildnik ? nad tegid kõik, et majand ja selle keskus areneks ja oleks korrastatud. Õigeks võib pidada ka väidet, et mõned, eriti noorepoolsed juhid on endale palju raha tasku ajanud. Majandite lagunemise ajal olid nad pumba juures, said ise ja ostsid teiste osakuid kokku. Muidugi, juriidiliselt ebaausat tegevust siin ka ei olnud, kuid nii mõnigi sai sellega miljonäriks.”
Kalju Andersalu, raskejõustikuklubi Ramm manager Palamuse vallast:
?Mehi on igasuguseid, kuid viimased majandijuhid on olnud väga tegusad. Paraku on Jõgevamaa põllumajandusega tihedalt seotud ja kui meil poleks olnud tugevaid majandijuhte, ei oleks meie maaelu karvavõrdki edenenud. Nüüd räägivad noored, kes pole seda aega üle elanud ega oma kolhoosielust ettekujutustki, et majandijuhid olid kommud ja punaparunid. No mis punased nad kõik ikka olid, kuigi partei keskkomitee kinnitas nad ametisse, edutas või võttis maha. Mäletan, kui Kaareperes pandi direktoriks sm Ahtamahov. Ausi sovhoosil oli siis üle kahe miljoni rubla võlga, kuid tema suutis viia majandi sellisele järjele, et majand läks kasumisse ja rahvas sai paremini elada. Mõnede praeguste juhtide kohta sobib “punaparun” rohkem: tollal figureerisid sajad tuhanded rublad, nüüd aga miljonid kroonid. Kui opereerid kümne miljoniga, oled kõva poiss ja heas kirjas ning jõuad kõik kinni maksta, mis selle asjaga kaasneb. Olen mõelnud, et ka praegusel ajal on neid “punaseid paruneid”, kuid nüüd on nad nagu hallivatimehed, seda eriti põllumajanduse edendamisel.?
Toomas Tuula, ettevõtja Pikkjärve külast:
?Arvan, et suurem jagu majandijuhte olid väga suure töövõimega ja palju teha tahtvad inimesed, kes on maarahva jaoks õige palju ära teinud. Tollal pidi majand oma põhitegevuse kõrvalt tegelema ka kõige muuga, mis tema territooriumile jäi: koolide, lasteaedade, kultuurimajade, vanurite, kaupluste-sööklate, teeninduspunktide ja muuga. Olen seda meelt, et tänu tublidele esimeestele oli edukate majandite piirkonnas paljudele ka tööd, kortermajades või ridaelamutes elamispinda ja palka. Mõned tublid traktoristid või lüpsjad said majandi juhist rohkem palka. Mul kriibib hinge, kui kunagistesse majandijuhtidesse suhtutakse halvustavalt ? et punaparunid või nii. Tagantjärele on hea hinnata ja arvustada situatsiooni, milles olime. Paraku räägivad sellest rohkem need, kes sellal aktiivselt ei tegutsenud. Kas siis eesti rahvas oleks pidanud sotsialismi ajal mitte tööd tegema? See on jama jutt, et juhid ahnitsesid majandite lagunemise ajal kõike endale. Kui oligi mõni selline, siis oli ta kindlasti erand.?
Endla Ilves, pensionär Adaverest:
?Arvan, et meie Adavere majandi kohta ei saa keegi midagi halba öelda. Siin olid tugevad peamised ja kauaaegsed juhid: Viktor Meister, Vello Kaselo ja teised. Kõigi põhitööliste nimed ei tule kohe meelde, aga majandi vana põhi ? agronoom Jüri Smitt, zootehnik Elve ?ukovits ? veavad majandit edasi. Oli tööd, saime tolle aja kohta küllaltki parajat palka, kui seda nii mõne teiste majandiga võrrelda. Au ja kiitus majandi juhtide raudvarale, et selles suures erastamistuhinas jäi ühismajand siiski alles. Ega siis igast mehest saa põllumeest, kuigi maade tagastamise ajal oli paljudel tahtmine hakata taluperemeheks. Paraku jäi paljudel oma maa sööti ja hea, et hakkajad majandimehed võtsid need oma harida. Arvan, et mitmetele kunagistele majandijuhtidele on tehtud haiget, seda nende kohta öeldud halbade sõnadega.?
Aarne Kurg, pensionär Pisisaarest:
“Tuletame meelde endisi aegu: siis oli tegu sõjapurustustega, kuid neid pole veel tänapäevani likvideeritud. Juhid ongi need, kes vastutavad nii enda kui teiste tööde ja tegemiste eest. Juhtidel on praegugi lai tööpõld ees. Võtame või igapäevaste väärnähtuste nagu süvenev alkoholism, prostitutsioon, narkomaania ja üha süvenev harimatus likvideerimine. Kes palju teeb, eks sellel juhtub ka eksimusi, kuid hirmsam on see, kui juht ei tee midagi ja püüab vaid oma ametitooli hoida. Ma ei saa kunagiste majandijuhtide tegevuse üle üldiselt otsustada, sest alati peab tundma ja täpselt teadma, kes mida tegi või tegemata jättis. See on loomulik, et noored kritiseerivad vanemaid, kuid eks ükskord, kui nemadki vanaks saavad, hakatakse ka neid halvustatama.?
Laine Olgo, endine põllumajandusvalitsuse töötaja:
?Oma töö tõttu tunnen kõiki Jõgevamaal 1970. kuni 1986. aastani ametis olnud majandijuhte. Põhiliselt oli mul tegemist zootehnikutega, kuid tollal polnudki ju maal valdkonda, millega sovhoosi direktoril või kolhoosi esimehel ei tulnud tegelda. Lisaks põllule ja karjale oli ka lautade, lasteaedade, elumajade ja sööklate ehitamine nende mure. Minu arust olid kõik esimehed tublid ja hakkajad. Ajapikku läksid majandid aina suuremaks, mõned isegi liiga: Adavere sovhoos laienes, siis pandi talle ka Lenini nimi külge, Jõgeva näidissovhoos venis aga nii pikaks, et majandi maadele jäi koguni neli raudteejaama. Tollased direktorid Meister, Kaselo, Uudla ja Raidmäe tulid aga ka selliste suurmajanditega edukalt toime.?
ARDI KIVIMETS
