Igal päeval ja mitu korda päevas saan ma oma e-aadressil kirju kui osaline arvutivõrgus EHF ? Eesti Hariduse Foorum. 1. mail ilmus sinna kiri ühe Tartu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajalt, kes tahtis teada, kuidas ta peaks sündmustest aprilli viimasel nädalalõpul Tõnismäel rääkima. Kas oli riigipöördekatse või ei?
Riigipöördekatse, mis võib olla ka veretu, on selline ettevõtmine, mille käigus üritatakse muuta kehtivat põhiseaduslikku korda, asetades ennast sellest väljapoole ning asendades senised võimukandjad endale meelepärastega. Katse tähendab seda, et niisugune ettevõtmine kukub läbi.
Selletaolist 26.-28. aprillil Tallinnas ei olnud. Oli paljude inimeste katse takistada Tõnismäe memoriaali demontaa?i selleks, et viia ta lõpuks uude asupaika ja kuna see katse ei õnnestunud, hakkasid nooremad märatsema ja lõhkuma vähemalt kolmes suunas ? Tõnismäelt Tammsaare pargi poole, Rahvusraamatukogu poolt kino “Kosmos? suunas ja ka mööda Endla tänavat Mustamäele.
Millest see katse? Tõnismäe memoriaal rajati nende sõjameeste austamiseks, kes langesid Suures Isamaasõjas nõukogude poolel ja on Tõnismäele ka maetud. Memoriaal koosnes kolmest osast: a) pargist, b) paekivist müürist koos nimetahvlitega ja c) leinava sõjamehe skulptuurist. Umbes veerand sajandit kuulus kompleksi ka igavene tuli, mida algselt ei olnud. Algselt polnud seal ka trollibussipeatust; trollibussid hakkasid Tallinnas liikuma alles 1965. aastal. Jupphaaval on memoriaali esialgset teostust korduvalt muudetud ja kui me lähtume loomulikust eeldusest, et mistahes memoriaal peab olema korda tehtud, korras hoitud ning ei tohi olla poliitiliste ettekäänete allikaks, siis on selge: ükskõik, millise lahenduse leidmiseks tulnuks Tõnismäe memoriaal sulgeda nii ehk teisiti.
Jätta kõik nii, nagu oli, tähendanuks aga võimaluste avamist hakata kogu memoriaali kuritarvitama ka edaspidi puhtpoliitilistel kaalutlustel ? peamiselt selleks, et rõhutada hitlerliku Saksamaa purustamise kaudu nõukogude okupatsiooni vajalikkust. Nagu teada, see ei ole ainult Eesti-Vene suhete probleem, sest sama küsimus on üleval ka näiteks Kuriilidel ning meile küllalt lähedal Königsbergis. Juba enne Pronksmeest Tõnismäel tuli see esile Eesti-Vene piirilepingu kinnitamise eel ja mul on väga raske uskuda, et see leping lähemas tulevikus jõustuks. Vastasseis on küllalt terav ja märatsemised Tallinna tänavail, kuid ka väljaspool Tallinnat ongi selle vastasseisu kinnistamise ?huvides?. Tõnismäe memoriaali kasutati ära ja ainuüksi juba seetõttu on vaja talle rahulikumat kohta.
Viimati nõudsid kodumaised eestlased teise riigi juhi kõrvaldamist vististi 1973.-1974. aastal, kui protesteeriti kindral Augusto Pinocheti vastu. Massilist liikumist näiteks Saddam Husseini mahavõtmiseks meil ei olnud. Kui suur resonants võib olla nendel venelastel või vähemalt venekeelsetel, kes Moskvas või mujal nõuavad peaminister Andrus Ansipi ja tema valitsuse tagasiastumist? Kui suur see ka ei oleks, igal juhul tähendab see sekkumist Eesti riigi, järelikult ka Euroopa Liidu ühe liikmesriigi, ÜRO ja NATO liikme siseasjadesse ehk Euroopas demokraatia revideerimist. Peaminister lahkub siis, kui tal puudub usaldus parlamendi enamuses. Kuni see usaldus püsib, ei saa peaminister astuda oma kohalt tagasi lihtsalt seepärast, et ta ei meeldi kellelegi kolmandale. Parlamendist möödaminek ses suhtes tähendabki demokraatia rikkumist. Kui Venemaa seda tahabki, siis selline surve peaks panema mõtlema kõiki neid, kes räägivad Venemaa kindlast teest demokraatiale.
Niisiis ei ole mingit põhjust hirmutada lapsi koolis juttudega riigipöördekatsest ja muust säärasest. Ka mitte sellest, nagu oleks Eesti riik pärast 27. aprilli teistsugune kui paar päeva varem. Mis küll on teistsugused kui seni, on erakondadevahelised suhted. Ei ole enam endised ka Eesti suhted Venemaaga, kuid neid ei saagi ehitada üles vaenule või jälle hirmule, taustaks ähvardused. Kurjus on alati halb partner, eriti riigi kujul.
PEETER OLESK
