“Paar päeva tagasi sõitsin oma metsa ühte huvitava kujuga puud ära tooma. Olin koduõue kaunistamiseks ühe kuivanud jändriku juba talvel valmis vaadanud, kuid alles nüüd pääsesin sellele autoga ligi. Sidusin roika auto pakiraamile ja asusin koduteele. Märkasin teeveeres end puhevile ajanud metsist ja jätsin auto pidama. Lind vupsas auto katusele ja hakkas seal trampima. Oma viis minutit rapsis ta seal küll. Sain autost välja ja jõudsin temast ka mõne pildi teha,” meenutas peremees hiljutist kohtumist metsalinnuga.
“Mõtuseid olen näinud varemgi, kuid nii lähedalt veel mitte ja nende kallaletungimistest olen vaid kuulnud. Varsti hüppaski lind auto pealt maha ja kõndis piki metsa minema. Pugesin autosse ja me läksime sõbralikult lahku. Eks ta üks ullike, kananäljas end puhevile ajanud kukeke olnud,” arvas metsamees.
Linnupulma pole inimesel asja
Jõgevamaa Keskkonnateenistusest sai Vooremaa teada, et maakonnas on 13 metsise püsielupaika, mille kaitseks kehtivad kaitsekorra nõuded ja mõned majandustegevuse piirangud.
“Metsis kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse ja nende mängualade asukoht jäägu siiski looduskaitsjate teada. Metsised veedavad talve enamasti rabades ja tulevad pulmaajaks metsadesse. Kuid neid paiku, kus metsised leiavad endale mänguks sobivate okstega mände, on küllaltki vähe. Metsised nagu tedredki on häirimise suhtes väga tundlikud ja me ei taha, et mõni vastutustundetu inimene segaks lindude pulmi ja järglaste saamist,” soovis Jõgevamaa Keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist Mariliis Märtson.
Mõni metsisekukk läheb hulluks
Metsis (ladina keeles Tetrao urogallus) ehk rahvapäraselt mõtus on meie metsades ja rabades suurim ja küllaltki ühtlaselt levinud kanaline. Nagu kanalistel ikka, erinevad isased ja emased linnud nii suuruse kui ka värvustunnuste poolest. Kukkedel on pikk saba ja musta värvi sulestik, kulmudel punast värvi lihajad näsad.
Metsisekanad kannavad aga tagasihoidlikumat pruunikat, kõhualusel heledamat sulerüüd ja on keskmiselt neli kilo kaaluvatest kukkedest tublisti väiksemad ning üle poole kergemad.
Aprillis kestavad metsistel pulmamängud, mille käigus võib mõni kukk sattuda sellisesse ekstaasi, et muutub ümbruse suhtes kurdiks ja pimedaks. Sellal on nagu hullusehoogu sattunud lind võimeline ründama ükskõik keda. Pulmamänguks sobiva puu leidnud vanemad metsisekuked meelitavad juba enne päikesetõusu oma häälitsuste ja “ihumisega” enda juurde emaseid. Maapealse kaklusega selguvad tugevamad, kes saavad õiguse kanu kabistada.
Mai lõpus on varjuliste põõsaste alla maapinnale siblitud lohus seitse kuni üksteist kollase-pruunikirju muna. Kolme nädala möödudes kooruvad tibud, kes on juba kümne päeva vanuselt võimelised lendama. Esialgu toituvad pesa hüljanud metsisepojad põhiliselt putukatest ja õrnematest taimeosadest, hiljem söövad nagu vanalinnudki mitmesuguseid õisi ja marju, eriti mustikaid ning männiokkaid, mis ongi nende talviseks põhitoiduks.
Metsis nagu teisedki kanalised on üsna vilets lendaja ega suuda ühe hooga läbida kuigi pikki vahemaid. Seetõttu askeldab ta peamiselt maapinnal ja on vaenlastele kergeks saagiks.
Pesitsemise ajal on talle ohtlik kährik ja, kahju küll, ka inimene, seda eriti pulmamängu ajal, kui linnud kaotavad ohutaju.
ARDI KIVIMETS
