Laupäeval maeti Laiuse kalmistule oma perekonna platsile ümber metsavend August Voldemar Vaab.
August Voldemar Vaabi olid ära saatmas peale sugulaste Jõgeva kaitseliitlased, Jõgevamaa vabadusvõitlejate ühendus ja Torma puhkpilliorkester.
Vaab, kes sõja ajal oli sattunud õppima Saksamaale allohvitseride kooli, jäi sõjasündmuste käigus kodumaale, aga oma tausta tõttu metsast välja tulla ei tihanud.
Oli pere hoidja
Metsas õnnestus Vaabil vastu pidada kuni 1946. aasta jõuludeni, mil ta sattus naabertalus varitsusele. Vaab lasti kohapeal maha, aga perel teda kalmistule matta ei lubatud, nii maetigi ta kodutalu karjamaale.
Nüüdseks on talu ammu omanike vahetanud ja maad metsa kasvamas. Voldemar Vaabi tütrel, kes isa hukkumise ajal oli 11-aastane, oleks nüüd juba võimatu isa hauale minna.
„Isast on mälestusi ikka, aga vähe muidugi,“ rääkis tütar Silvi. „Ta oli väga pere hoidja, meid oli neli last. Mina üksi olen tema lastest järel. Et ta siia maetaks, seda ma tahtsin. Mul on jalad haiged, põlved ei luba kõndida. Aga sinna karjamaale oleks pidanud üle kivide ja veelompide ronima, mitte kuidagi enam ei jõua. Mul on siia maetud peale venna ka poeg ja tütar. Ja nüüd isa. Mul on süda väga rahul,“ ütles ta.
Ümbermatmise korraldanud Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt on selliste lugudega kokku puutunud ennegi.
Ümbermatmine sageli ootamatu
„Tänu sõjahaudade kaitse seadusele saame selliseid asju teha. Eestis loetakse sõjahauaks ka sõjajärgses relvastatud vastupanus langenute hauad. See tähendab, et kui nad on ebasobivatesse kohtadesse maetud, on õigus taotleda nende ümbermatmist. Kui seda seaduse alusel teha, siis saab see ka riigi poolt rahastatud olla. Kivi ja kirst on tavaliselt riigi poolt, samuti ekshumeerimine ja ekspertiisid, kui neid vaja on. Seadus on pannud sõjahaudade kaitse seaduse täitmise kaitseministeeriumi õlule. Seetõttu tegeleb sellega nüüd Sõjamuuseum, mille arheoloog ma olen. Võõrriikide kodanikke puudutab ainult siis, kui Eestil selle riigiga lepinguid ei ole. Saksamaaga on leping, Saksa sõduritega me ei tegele, aga vene sõduritega küll,“ rääkis arheoloog Unt, kelle poole on sageli pöördutud sooviga tähistada langenud sugulaste haudu.
„Kõik need lood, et tahaks kivi haua peale. Meie esimene pakkumine on alati, et viime surnuaeda. Alustame ikka sellest, et miks inimene metsas on. Nad oleksid ju kõik maetud surnuaeda, lihtsalt ei olnud sel ajal alati võimalik,“ selgitas ta.
„Inimesed mõtlevad sageli üle, ümbermatmine on neile natuke ootamatu. On ka juhus, kus on loobutud,“ ütles Unt. Lähedased ei pea tingimata juures olema, kui kirstu hakatakse välja kaevama. See on arheoloogi ja tema meeskonna töö.
„Seekord läks kõik kiiresti, kokku natuke vist üle kuu. Aga kõik oli ka teada, ei pidanud algatama kriminaalasja, nagu aegumatu kuriteo puhul tuleb teha. Kui on teada nii tapjad kui ka isikud, kes on surma saanud ning matmiskoht teada. Asja kiirendas ka see, et tegu oli üksikmatusega. Ei olnud põhjust riigi ressurssi kulutada kriminaalasja algatamise peale,“ selgitas Unt.
Jõgevamaal vähe ümbermaetuid
Jõgevamaal pole sõjamuuseumi arheoloogil seni eriti palju tegemist olnud. Ometi tuleb ette, et temalt konkreetsete nimede kohta küsitakse. „Sel ajal oli metsas kokku üle 30 000 inimese, ning vastupanu käigus sai ligi 1300 meest-naist surma. Kõiki kohe nimepidi ma küll ei tea. Et olin aastaid Võrumaal muinsuskaitse inspektor, siis selle kandi kohta on rohkem teadmisi. Nüüd, sõjamuuseumi arheoloogina pean katma küll kogu Eestit.
Midagi ette saan võtta siis, kui kas ehituse käigus tulevad välja sobimatutesse kohtadesse maetud langenud või kui keegi minu poole pöördub. Kuni veel on inimesi, kellele mõnda ebatraditsioonilisse kohta maetud hukkunu midagi tähendab, on võimalik näiteks perekonna platsile ümber matta. Aga praegu hakkavad needki inimesed pikkamööda surema. Siin on inimestel on siin oma suguvõsa hauaplats olemas ja näha on, et siin käiakse,“ nentis Unt.
ANDRA KIRNA
